kolmapäev, 11. aprill 2012

Kašmiiri ketramine

Mul oli kord üks kampsun. See kampsun oli inetu kui öö. Ebamäärast roosakasbeeži värvi, 2-3 numbrit liiga suur, mitme parandatud ja paari parandamata auguga ning ühe varruka ots oli indigo värvivette sattumisest veidi roheline. Ent ma ei raatsinud ega raatsinud seda ära visata, sest - nagu te arvata võite - kampsuni koostis oli 100% kašmiir. Mis tähendas, et ma võisin selle kapist välja võtta käekaudu kobades, sest selle koleda kampsuni pehmust, siidisust ning kergust ei olnud võimalik ühegi teise riideesemega segi ajada.

Kammitud kašmiirkiud

Kašmiiri saadakse kitsedelt. Kašmiir on kitse alusvill, mida toodavad kõik kahekihilise kasukaga kitsed*. See tähendab, et kõik kitsed peale mohäär- ehk angoorakitse, kelle karvkate on ühekihiline ja kellelt saadakse mohääri. Erinevad kitsed toodavad erineva koguse alusvilla, aga keskmine toodang kašmiirkitse kohta on paarsada grammi aastas - seega vähene.

Kašmiir pole ainult imepehme, see on ka kerge ja soe ning kašmiirlõngast kudum hoiab tänu kiu säbarusele hästi vormi ja peab kenasti vastu. Mina ketrasin tööstuslikult kammitud pruunikashalli tooni kašmiiri. Kašmiirkiud on üpris lühike - maksimaalset 3-4 cm pikkune ja küllaltki libe. Nii et ketramine oli paras väljakutse. Kiu lühiduse tõttu lasin keerdu villa sisse, ent tõmbasin heiet ettepoole ja silusin lõnga üle, kuna teadsin, et lõngast tuleb pitssall ega tahtnud lõnga väga kahuseks ajada. 100 g kahekordset lõnga tuli ca 640 m.

Salli kudus õde ja see sai jõulukingituseks meie armsale emale.

*Hiljem lisatud: kõik kahekihilise kasukaga kitsed toodavad küll aluskarva, aga mitte igasugune aluskarv ei kvalifitseeru kašmiiriks.