kolmapäev, 30. detsember 2009

Kihnu maalammas

Lambad Kihnus, tumedad tõenäoliselt maalambad.

Olen maalambast juba ammu kirjutada tahtnud, aga ikka edasi lükanud, sest kogu see värk on natuke segane. Üks ütleb, et maalammas on olemas, teine väidab, et pole... Kuna viimasel ajal on ajakirjanduses päris mitu juttu ilmunud, siis saab vähemalt viited siia kirja.

Oktoobrikuu Eesti Looduses oli kaks pikka artiklit - Anneli Ärmpalu-Idvandi jutt kihnu maalambast ja Urmas Saarma artikkel Eesti põlistõugude kohta. Viimases esitati väga selgelt Soomes tehtud geneetiliste uuringute tulemused, mille põhjal on Eesti põlistõugu lambad (Kihnu, Ruhnu, Saare ja Hiiu maalambad) selgelt eristunud kultuurtõugudest.

Aga mida ei ole, on ametlik tunnustus. Võib vist öelda, et maalammas eksisteerib de facto, aga ei eksisteeri de jure. Kihnu maalambakasvatajate seltsi aktivistide ning veterinaar- ja toiduameti ametnike erinevatest seisukohtadest võib lugeda 10. detsembri Maalehes ilmunud artiklist "Kihnu maalammas peab saama ohustatud tõuks". Peamine probleem seisneb selles, et maalamba kasvatajad soovivad, et kihnu maalammas registreeritaks kohe ohustatud tõuna. Ent ametnike arvates oleks õige tee need lambad esmalt uue tõuna registreerida ja alles seejärel ohustatud tõuks tunnistada.

Maalamba villa kohta on minu meelest parim kirjutis ajakirja Käsitöö 2008. aasta talvenumbris ilmunud Gilleke Kopamehe artikkel "Eestimaa oma lammas". Kui eelnevalt mainitud kirjatükkides üldiselt vaid idealiseeritakse maalamba villa kui midagi uskumatult suurepärast (tsiteerides Maalehe artiklit: "Käsitöölised, kes on kord kihnu maalamba villast lõngu kasutama hakanud, muud enam ei tahagi"), siis Gilleke läheneb sellele teemale palju detailsemalt, kirjeldades viit maalammaste villa tüüpi, mis kõik sobivad erinevateks otstarveteks. Ka oma kogemustest võin kinnitada, et maalammaste vill on tõeliselt seinast seina.

Kihnu (ja teiste) maalammaste villa peamiseks tunnuseks on kahekihilisus. Vill koosneb pikemast, jämedama ja jäigema kiuga pealiskarvast ning pehmest alusvillast. Et jutt seekord väga pikaks ei veniks, kirjutan kahekihilise villa käsitlemisest ja ketramisest ühes järgmistest postitustest.

neljapäev, 17. detsember 2009

Jõululaat Steineri aias

Klikka flaieril, et suuremalt näha

EMHI lubab laupäevaks 10-16 kraadi külma... Eks peab kaks paari karupükse panema :) Ketruskambri naised on laadal igatahes täiskomplektis väljas.

Hiljem: lõpptulemus oli muidugi see, et väljas olid vaid meie suured plakatid ja ise istusime Kambris soojas... Julika ja Merike väitsid, et juba plakatite panemise ajal tahtis külm ära võtta.

esmaspäev, 7. detsember 2009

Kes on kiirem

Ma sattusin Ravelry's ühe (väidetavalt vana) ütluse peale:

"On vaja seitset kudujat, et pidada sammu ühe ketrajaga, ning on vaja seitset ketrajat, et pidada sammu ühe kangakudujaga."

Nüüd ma siis tean, miks mulle kudumine ei meeldi :) See on aeglane :D

pühapäev, 6. detsember 2009

Maarja-Magdaleena Gild

Juba paar nädalat on Pärnu vanalinnas olnud avatud selline tore koht nagu Maarja-Magdaleena Gildi maja. Lisaks teistele toredate meistrite-käsitööliste kodadele ja tubadele tuleb sinna ka väike Ketruskamber! Tegutsema asume seal mina, Julika ja Merike. Järgmise nädala jooksul sätime end sisse. Mina igatahes olen väga-väga põnevil :) Mis on ka mõistetav - pole ma ju peaaegu viis aastat kuskil tööl "käinud". Ning mõte sellest, et saaksin paar päeva nädalas mitu tundi järjest midagi teha, ilma et vahepeal lapsukestega asjatama peaks, on tõeliselt ahvatlev.

"Ametlikult" avame oma kambri 12. detsembril, mil kogu majas on avatud töötubade päev. Siis võib kella 11-15 vahel sisse astuda ja sümboolse summa eest etteantud teemadel veidi juhendamist saada. Meie juurde on teretulnud need, kes tahaksid õppida:
- kedervarre või vokiga ketramist,
- käsi- või trummelkraasiga kraasimist,
- villakammidega kammimist.

Edaspidi püüame oma Kambri gildimaja lahtioleku ajal avatud hoida, kuid tõenäoliselt pole see 100% võimalik. Seega paneme Julikaga blogidesse jooksvalt infot ülesse, kes mis päeval ja mis ajal kohal on. Loomulikult võib ka kirjutada või helistada ja otse järgi küsida, allpool meie kontaktandmed.

Liis Luhamaa - 53428318, loodusvarvid (at) gmail (punkt) com
Julika Roos - 5218299, julika (at) jaanitalu (punkt) eu,
Merike Bakhoff - 56628445, bakhoffmerike (at) hot (punkt) ee

neljapäev, 26. november 2009

Sinine suvi

Sel suvel sai indigoga veidi korralikumalt värvitud - nii koguste kui ka tulemuse mõttes korralikumalt. Kasutasin ajalooliselt kõige hilisemat, ent värvimise mõttes kõige kiiremat ja lihtsamat (niivõrd, kui indigovärvimine üldse saab lihtne olla) meetodit. Pigment lahustatakse sel puhul seebikivi ja/või pesusoodat kasutades ja redutseeritakse naatriumvesiniksulfiti või tiouurea dioksiidi abil. Retsepte selle kohta leiab näiteks Klemola raamatust (lk. 70), Maiwa Handprints lehelt, Earth Guild'i lehelt ja Fibrecrafts'i lehelt.

Looduslikku indigopigmenti on võimalik osta paljudest välismaistest netipoodidest. Või minu käest. Loodusliku indigo puhul varieerub pigmendisisaldus üpris suuresti ning üldiselt kajastub see ka hinnas. Ehk mida odavam, seda väiksem pigmendisisaldus ja seda vähem lõnga värvib. Minu müüdav indigo odav pole ja sellega värvib ikka päris palju lõnga. Kui palju täpselt, oleneb värvija osavusest ja sellest, kui tumedat sinist teha. Keskmiselt umbes 2 kg lõnga 10 g indigoga. Seda arvestades ei tundugi indigo hind (10 g 45.-, 50 g 200.-) enam niiväga kallis :)

Seebikivi ehk naatriumhüdroksiidi olen müügil näinud Hobipunktis, seda võib küsida ka aiapoodidest, kus mesindustarbeid müüakse. Mesinikud pidavat seda raamide puhastamiseks kasutama. Pesusoodat ehk kaltsineeritud soodat ehk naatriumkarbonaati müüvad nt. Safran ja Keemiakaubandus Maardus. Mina värvin enam-vähem Klemola õpetuse järgi ehk siis kontsentreeritud lahuse valmistan seebikiviga ja värvilahuses kasutan pH paikaajamiseks pesusoodat.

Varasemalt kasutati indigo värvimisel naatriumvesiniksulfitit. Tänapäeval on eelkõige kasutuses tiouurea dioksiid ehk Spectralite. Nimelt on naatriumvesinisulfiti säilivusaeg üpris lühike - umbes aasta. Spectralite säilib poole kauem ja seda kulub ka poole vähem. Üht saab teisega asendada ehk siis kui retseptis on kasutatud naatriumvesiniksulfitit, saab selle asemel võtta Spectralite'i - kuid kogust vähendada poole võrra. Ja vastupidi - Spectralite'i naatriumvesiniksulfitiga asendades tuleb viimast poole rohkem võtta. Mina olen endale Spectralite'i ostnud Fibrecrafts'ist.

Indikaatorpaber pH mõõtmiseks on indigovärvimisel asendamatu, mina ostsin seda Total Eesti OÜ-lt. Neid seal müügil mitut sorti - rullis, ribadena purgis või ribadena karbis. Sealt võib osta ka termomeetrit, kel see veel puudu.

Ja lõpuks üks meeleolukas värvimisaktsiooni kirjeldus Juulikeselt :)

laupäev, 14. november 2009

Ketruspäev põllumajandusmuuseumis

Eesti Põllumajandusmuuseumis tutvustatakse 19. novembril naiste tubaste käsitööpäevade raames ketramist ja kraasimist. Lähemalt loe siit.
Täienduseks veel seda, et ka Hea Villa Selts on oma kraamiga - vokkide, kraaside, kammidega kohal.

pühapäev, 8. november 2009

Käsikraasidega kraasimine

Veetsin kaks päeva koos teiste MTÜ Hea Villa Seltsi naistega Mardilaadal. Palju inimesi, villa, kraasimist ja ketramist - ühesõnaga väga tore oli, pikad päevad möödusid uskumatult kiiresti. Tervitusi siit kõigile tuttavatele, kes läbi astusid ja samuti meie laadanaabritele - Karula pundile, Eesti Maalamba Ühingu inimestele ning Vabaõhumuuseumi esindajatele.

Laadal sai lubatud blogisse kiiresti paar käsikraasidega kraasimise videot üles riputada. Ma olen neid kuskil kommentaariumis maininud, kuid nüüd siis eraldi postitus selle teema kohta. Mulle meeldivad väga Sue MacNiven'i põhjalikud õpetused ja selgitused kraasimise kohta. Toon allpool mõned tähtsamad punktid ka eesti keeles ära.




- Sue tutvustab kõigepealt kahte erinevat sorti käsikraase - tavalisi villakraase ja puuvillakraase. Viimastel on hambad palju pehmemad ja asetsevad tihedamalt. Neid kasutatakse väga peente kiudude nagu puuvill, siid ja kašmiir kraasimisel.

- Käsikraasidega tehtud villarulle kasutatakse pika tõmbega kraasketrusel (long draw woollen spinning). Kuidas see käib, võid vaadata selles postituses olevast 2. videost.

- Kraasimise puhul kehtib vanasõna "sitast saia ei tee". Kui vill on ebakvaliteetne ja paljude topeltlõigetega , on tulemuseks vähese vastupidavusega lõng, millest kootud esemed muutuvad kiiresti topiliseks.

- Kui villalokkide otsad on haprad ja pudedad, võiks need enne villa kraasile panemist ära tõmmata.

- Pane kraasile pigem natuke vähem kui rohkem villa.

- Väga oluline on mitte suruda kahte kraasi kõvasti kokku, vaid siluda ühe kraasiga kergelt üle teise. Ma ise olen õpetades soovitanud inimestel ette kujutada, et nad kammivad lapse juukseid :)

- Kraasid tuleb tõmmet lõpetades teineteisest nii kaugele tõmmata, et kahe kraasi vahelised villakiud täielikult eralduksid.

- Kraase tuleb üksteise suhtes hoida täiesti paralleelselt.

- Kasuta kraasimisel 2/3 pealmise kraasi pinnast. Kui kraasid vaid kraasi ülemise otsaga, koguneb vill kitsaks ribaks kokku ja lõpuks pole enam midagi rullida.

- Ei ole oluline, kummalt kraasilt kummale villa kanda. Tähtis on saada see pool villast, mis vajab veel kraasimist, kraasi ülemisse (st. mitte varrepoolsesse) ossa.

- Kui lõpus tundub, et vill on kahe eraldi kihina, tuleb mõned korrad väga kergelt kraasides villa ühelt kraasilt teisele kanda, kuni kogu vill on ühtlaselt ühel kraasil.

- Alusta rullimist kraasitud villakihi paksemast osast. Ära vajuta rulli väga kompaktseks, see peab jääma kenasti õhuline.

laupäev, 12. september 2009

Kaunitarid

Kui satute Ravelry's arutelule "lemmikkedervars", siis Bossie'd on raudselt esireas. Bossie'deks kutsutakse Jonathan Bosworthi tehtud imeilusaid ja imefunktsionaalseid kedervarsi.

Bossie ostmine ei ole niisama lihtne. Üks asi on otsustada, et tahad Bosworthi kedervart, aga tõeliselt raske hetk saabub, kui peab otsustama, millisest puidust... Võimalikke valikuid võib piiluda Flickr'i grupist. Omal vastutusel! Lisaks Bossie'dele valmistab Jonathan ka Moosie'sid ehk põdrasarvest kedraga kedervarsi ja (hetkel küll mitte saadaval) kedervarsi, mille keder tehtud mammuti kihvadest või hammastest...
Vasakul brasiilia tulbipuu ja paremal boliivia roosipuu.

Minul on kaks Bosworthi kedervart - üks brasiilia tulbipuust kedraga Midi (36 g) ja teine boliivia roosipuust Mini (22 g). Varred on mõlemal kasest. Seda, et nad ilusad on, näete fotodelt, aga kuivõrd hästi nad ketravad, peab lihtsalt tundma. Tõeline "vau!"-efekt. Nende kedervartega kedrates soovin ma ikka, et oleksin paar meetrit pikem - nad lihtsalt keerlevad niivõrd kaua! Ja kiiresti! Sellele aitab kaasa Bossie'de disain - keder on seest õõnes ja raskus eelkõige kedra ääres.
Inimesed peaksid kedervarrega ketramist alustama just selliste kvaliteetsete kedervartega - sellisel juhul oleks kedervarrega ketrajaid palju rohkem. Lisaks Bosworthi omadele võib piiluda ka järgmiste firmade kedervarsi: Kundert, Greensleeves, Tom Forrester, Golding ja Cascade.

teisipäev, 25. august 2009

Hea Villa näitus

"26. augustist 7. septembrini 2009 saab Eesti Käsitöö Maja galeriis (Tallinnas, Pikk tn 22) vaadata Hea Villa näitust . Peaesinejaks on seekord materjal – lihtsalt vill. Näha ja katsuda saab villa erinevates töötluse etappides.

Osalevad kuue talu perenaised, lambakarja omanikud, kel püüd ikka edasi ja paremuse suunas: Ülle Saar Vana-Olevi talust Märjamaal, Julika Roos Jaani talust Pärnumaal, Kadri Roosi Esna mõisast Järvamaal, Merike Palm Uue-Taatsi talust Läänemaal, Lilian Freiberg Ala-Mähkli talust Võrumaal ja Olivia Till Hallimäe talust Valgamaal.

Näituse idee algatas ja eri kandi villarahvast aitas kokku viia Liisa Kallam ja Liisa Tomasberg MTÜ Vildiarenduskeskusest.

Seoses Hea Villa näitusega Eesti Käsitöö Maja galeriis toimub 27. augustil, kell 12.00-18.00 villatöötlemise presentatsioon. Jaani talu perenaine, Julika Roos, tutvustab Loueti firma villatöötlemise töövahendeid: kraase, vokke, haspleid ja villakamme."

kolmapäev, 12. august 2009

Korralik kettkorrutus

Kett- ehk navahokorrutuse puhul saab ühest poolitäiest ühekordsest lõngast kolmekordne. Siiani on kettkorrutus minule paras mässamine tundunud, aga nüüd leidsin toreda Sarah Andersoni õppevideo, kus palju häid nippe ja võtteid selle tehnika kohta ära toodud. Niimoodi kettkorrutades on kontroll ja rütm väga head.



Toon lühidalt videos näidatu-räägitu ka eesti keeles ära.

- Ühekordse lõngaga pool asub paremal pool, korrutatava lõnga suhtes täisnurga all.

- Korrutamise ajal püsib parem käsi keha ligidal paigal, hoiab aasa lahti ning tõmbab lõnga läbi aasa.

- Vasak käsi hoiab keerdu kontrolli all ega lase sellel aasa sisse liikuda. See käsi liigub edasi-tagasi, lastes voki poole liikudes valmis lõngal poolile kerida ja siludes tagasi liikudes korrutatavad ühekordsed ühtlaselt kokku.

- Vasaku käe väike sõrm hoiab poolilt tulevat ühekordset lõnga aasalõngadega paralleelselt ega lase neil sassi minna.

- Vasaku käe sõrmedega üle aasakoha liikudes võib seda veidi mudida (vasakule-paremale liigutusega, mitte ette-taha), et aas vähem näha jääks.

- Kettkorrutus sobib lõngale, mis kedratud peenest, suure säbarusega villast (nt. meriino), siis jäävad aasad praktiliselt nähtamatud.

- Kettkorrutuseks ei sobi kasutada jämeda ja jäiga kiuga villast kedratud lõnga, kuna sellise villa kiud ei paindu hästi ja aasad jäävad väga näha.

- Kui ühekordne lõng on enne korrutamist seisnud, siis jääb korrutatud lõng tasakaalu alles peale pesu.

teisipäev, 4. august 2009

Kedervarrepäev Lahemaal

Mul on puhkus - see tähendab, et majas käib remont ning mina jõuan vaid tolmu pühkida ja nõusid pesta... Mis on sama efektiivsusega nagu lohel peade mahalöömine - ühe lööd maha, kaks kasvab asemele. Ühe taldriku jõuad pesta, juba on kaks uut mustad.

Aga tegelikult tahtsin anda viite ühele üritusele, mis toimub 15. augustil Lahemaal Sae talus. Tutvustus kõlab nii:
"Kolga mõisa lähistel Sae talus on võimalik tutvuda kedervarrega ketramise kunstiga laupäeval, 15.08.2009.
Alustame kell 11.00, lõpetame 16.00. Et nälg silmanägemist ei võtaks, kosutame keha maalambalihast kapsasupiga lõuna paiku.
Vill ja kedervarred harjutuseks kohapeal olemas."
Registreerimisinfot jm. loe siit.

pühapäev, 19. juuli 2009

Villakärajad

5.-6. augustil toimuvad Raplamaal Hea Villa Päevad - üritus kõigile, keda huvitavad lambad, vill ja villatööd. Lähemalt lugege Ülle blogist.

laupäev, 11. juuli 2009

Le Tour de Fleece

Le Tour de Fleece on kestnud juba nädal aega. Pagan. Mõtlesin sel aastal osaleda, aga magasin maha. Tegemist on ketramisüritusega, mis esmakordselt toimus 2006. aastal. Osalejad võtavad endale eesmärgi kedrata igal päeval, mil toimub Le Tour de France (04.-26. juuli). Järgmisel aastal teeme ära, eks :)

kolmapäev, 1. juuli 2009

Külmvärvimine

Me kasvatame lihaveiseid. Suviti teevad nad tänuväärset tööd ja hoiavad rannaniite roogu täis kasvamast, kuid talvel olid nad meie maja juures karjamaal. Ja jätavad aukartustäratava hunniku sõnnikut maha. Kui ma Leena blogist külmvärvimise juhendit lugesin, siis mõtlesin, et aurav sõnnikuhunnik on ju suurepärane koht, kuhu värviämbrid sisse kaevata. Sõnniku asemel võib värviämbrid muidugi ka kasvuhoonesse panna.

Valmistasin ette kaks ämbritäit, ühes kuivatatud rabarbrijuured ja teises krapijuured. Rabarbrijuurtega eelnevalt midagi ei teinud, kuid krapijuuri töötlesin vastavalt Jenny Deani juhendile. Ehk siis:
- murdsin juured 2-3 cm pikkusteks juppideks;
- pesin juured korralikult külma vee all puhtaks;
- valasin pestud juurtele peale keeva vee ja lasin 2-3 minutit seista;
- viskasin juurte pealt vee ära.
Niimoodi saab osadest kollastest ja pruunidest pigmentidest lahti ja värv tuleb punasem. Palju punast raisku ei lähe, sest alisariin, tähtsaim punane pigment krapis, lahustub vees aeglaselt.

Krapijuuri võtsin sama palju kui lõnga (200 g lõnga ja 200 g juuri), aga rabarbrijuuri võtsin kaks korda rohkem (200 g lõnga ja 400 g kuivatatud juuri). Tagantjärele arvan, et ka rabarbrijuurte puhul oleks piisanud poole vähemast kogusest.
Krapi sisse läks 20% maarjajääga eelpeitsitud lõng, rabarbrijuurte juurde 12% maarjajää ja 5% viinakiviga eelpeitsitud lõng. Krapi puhul soovitatakse kasutada suuremat protsenti maarjajääd ja viinakivi hoopis ära jätta, kuna see võib tooni oranži poole nihutada.

Panin lõngad ja juured ämbrisse, lisasin paraja koguse vihmavett, et lõngad oleksid veega kaetud. Kaevasin ämbrid sõnnikuhunnikusse ja jätsin nad sinna nädalaks. Käisin iga päev mõned korrad lõngu segamas, temperatuur püsis 40-45 °C juures ehk siis päris soe.
Saadud värvidega olen väga rahul, nii punane kui ka kollane tulid erakordselt tugevad ja ilusad toonid. Rabarbrijuurte kollane on hoopis teistsugune kui näiteks kaselehekollane - palju soojem ja kuldsem.
Esimese värvimise lõngad
Üks värvimine tehtud, tegin sama materjaliga teiskordse värvimise. Kollane tuli sarnane toon, ainult heledam. Krapist ootasin heledamat oranži (ja paar esimest päeva tundus, et saabki), aga nädalaga võlus lõnga hoopis pruunikaspunaseks. Esimese ja teise värvimise lõngad on võrdluseks kõrvuti kõige ülemisel pildil.
Lõngad teisest värvimisest

neljapäev, 25. juuni 2009

Taimedega värvimise koolitus

Eelmisel koolitusel värvitud lõngad

Täiendus: 18. juuli koolituse kohad on täis!

Järgmine taimedega värvimise koolitus toimub 18. juulil Halinga vallas Jaani talus Julika Roosi juures. Pärnust ca 30 km Tallinna poole. Hind on natuke kõrgem, kuna mulle lisandusid transpordikulud, kuid loodetavasti on seekordne toimumise koht paljudele lähemal kui Tõstamaa.

Kava on sama, mis eelmiselgi korral, ehk siis teemadeks:

- taimedes sisalduvad värvipigmendid;

- "keemilised" ja taimsed peitsid ning abiained;

- lõngade ettevalmistamine värvimiseks;

- peitsimise ja värvimise protsess;

- head värvitaimed;

- taimevärvide valgus- ja pesukindluse testimine.

Töötoas värvime nii kodumaiste taimede kui ka värvitäidega, teeme koos- ja järelpeitsimist, vaatame, kuidas ühest värvipotist mitmeid erinevaid värve saada. Töötoa eesmärgiks on anda tugev teoreetiline baas ja piisavalt praktilisi teadmisi, et osalejatel oleks võimalik hiljem omal käel taimevärvide imelist maailma avastada.

Kokkuvõtvalt:

Aeg: 18. juuli, laupäev, kell 11.00-14.00

Koht: Jaani talu (Halinga vald, Pärnust 30 km Tallinna poole)

Hind: 250.- (tasuda palun nädal enne koolituse toimumist)

Hinna sees: konspekt, kohvipaus, praktilise töö materjalid. Kõik osalejad saavad tagantjärele näidised töötoas värvitud lõngadest. Peale pastaka ei pea ise midagi kaasa võtma.

Juhendaja: Liis Kärme

Registreerimine: kuni 12. juuli e-maili aadressil loodusvarvid (at) gmail.com
Samale meilile ootan ka täpsustavaid küsimusi.

teisipäev, 23. juuni 2009

26.06 toimub Pärnus öökudumine

Klikka pildil, et täismõõdus näha

Mina suurt ei koo, eriti mitte öösel (sest siis ma ketran), aga koomiks oli vastupandamatu :P

reede, 19. juuni 2009

Raamatud ja autogrammid

Interweave Press on hästi tore kirjastus. Esiteks annavad nad neli korda aastas välja puhtalt ketramisele ja sellega seotud teemadele pühendatud ajakirja Spin-Off. Lisaks on Interweave'ilt riburadapidi ilmunud või ilmumas mitmed ketramise raamatud.

Eelmise aasta lõpus ilmus Judith MacKenzie McCuin'i "The Intentional Spinner". Alles äsja tuli välja Amy King'i "Spin Control". Ja aasta lõpus saab endale muretseda Abby Franquemont'i raamatu "Respect the Spindle". Mul on olemas nendest esimene (kui hea raamat!), teine peaks paari nädala jooksul saabuma ja kolmanda osas on eeltellimus tehtud.

Tore on veel see, et Amy ja Abby puhul on võimalik endale tellida autori poolt signeeritud raamat! Selleks tuleb "Spin Control" tellida Amy alias The Spunky Eclectic'u veebipoe kaudu, Abby raamatu puhul on vaja esitada eeltellimus tema veebilehel.

esmaspäev, 15. juuni 2009

Kolmekordne

Miks näha vaeva kolmekordse lõnga ketramisega? Selle asemel, et kedrata ja kokku korrutada kolm peenemat lõnga võiks ju hoopis kedrata ja kokku korrutada kaks veidi jämedamat lõnga - ja tööd oleks kolmandiku võrra vähem?

Üks peamisi põhjuseid on tugevus. Ehk siis kolmekordne lõng on tugevam kui kahekordne. Seda sellepärast, et kolmekordses lõngas on kokkuvõttes rohkem keerdu kui kahekordses lõngas - ja keerd annab tugevust. Samuti on kolmekordse lõnga puhul rohkem kiude lõnga sees "peidus" ning peavad tänu sellele paremini hõõrdumisele vastu. Seega sokilõnga kedrates tasub igal juhul kolmekordset lõnga kahekordsele eelistada.
Lõnga võib kolmekordseks korrutada nii, et ketrad kolm pooli- või kedervarretäit ühekordseid ja korrutad nad siis kokku. On ka üks spetsiifiline korrutamisvõte, mida nimetatakse kett- e. navaho-korrutuseks. Kettkorrutuse puhul kedratakse kolmekordne lõng ühest poolitäiest ühekordsest lõngast, luues korrutamise ajal silmuseid ja tõmmates lõnga nendest läbi. Kettkorrutus on hea võimalus säilitada vahelduvate värvidega ühekordse korrutamisel konkreetseid värvitriipe. Aga arvesta sellega, et kettkorrutatud kolmekordne lõng on hõõrdumisele vähem vastupidav kui lõng, mille puhul on kolm eraldi ühekordset lõnga kokku korrutatud. Kettkorrutatud lõnga puhul on nimelt need väikesed aasakesed, mis lõnga sisse jäävad, nõrgaks kohaks. Siin üks video:

Hiljem lisatud: nüüdseks meeldib mulle rohkem selle postituse alla pandud video.

Kolmekordne lõng tuleb ümaram ja ühtlasem kui kahekordne ning käitub heegeldatud või kootud esemes teistmoodi. Pitsi jaoks on parem kahekordne, kuna toob augud rohkem esile (tõmbudes kootud silmuse keskmest kõrvale). Kolmekordne on jälle väga hea sokkide, kinnaste, kampsunite jmt. puhul, mis vajavad tihedat ja vastupidavat kude.

Piltidel olev lõng on korrutatud tavapärasel viisil (st. mitte navaho). Ketrasin ja korrutasin vokiga, villaks kraasitud soome maalamba vill. 100 g/190 m, koon 2,5 mm varrastega.

kolmapäev, 10. juuni 2009

Mets-harakputk

Siin meie kandis on kõik teeääred paksult õitsvat mets-harakputke täis. Klemola raamatus on selle taime kohta mõned retseptid toodud. Ma vist pole seda varem nii otsesõnu välja öelnud, aga minu arvates on Marketta Klemola raamat konkurentsitult parim eestikeelne raamat taimedega värvimise kohta.

Ettevaatust - mets-harakputk võib segi minna väga mürgise täpilise surmaputkega. Vahet teed selle abil, et surmaputkel on varrel punased laigud, samuti õitseb see taim hiljem kui mets-harakputk.

Värvimine. Võtsin 6 osa taimi (õied, varred, lehed) 1 osa lõnga kohta. Valasin veidi peenestatud taimedele vihmavee peale ja lasin üleöö seista. Järgmisel päeval tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 kraadini ja hautasin taimi tund aega. Värvivesi lõhnas üpris tugevalt ja kirbelt - meenutades koirohtu. Lasin seejärel keedusel üleöö jahutuda, järgmisel päeval kurnasin taimed välja. Panin värvivette korralikult märjaks tehtud, maarjajää ja viinakiviga eelpeitsitud lõnga, tõstsin temperatuuri aeglaselt 80-90 kraadini ja hoidsin temperatuuri tund aega. Kuna tundus, et lõng hakkab veidi määrdunud tooni võtma, ei lasknud lõngal värvivees jahtuda, vaid võtsin kohe välja. Jahtunud lõnga pesin ja loputasin. Tulemuseks kena tugev kollane toon.

reede, 5. juuni 2009

Veel villa pesemisest

Oli mõni aeg tagasi üks pikk postitus lanoliini kohta - et mis see täpselt on. Nii eesti kui ka inglise keeles kasutatakse lanoliini mõistet selle rasvase aine kohta, mis on villa küljes. Nüüd alles taipasin Eesti Entsüklopeediast lanoliini mõistet otsida. Olgu see siin ära toodud:
"Lanoliin - villavaha, lambavillast eraldatud toorvillarasva puhastamisel saadud kollakas rasvataoline aine, sulamistemperatuur 35-37 °C, sisaldab rasvhappeid, kolesterooli ja selle derivaate, lahustub orgaanilistes lahustes, vees ei lahustu (...)." Selle põhja oleks korrektne öelda, et villa küljes on villavaha või (toor)villarasv ja pudelis lanoliin.

Unustasin villa pesemise postituses mainida, et mina kasutan pesu- ja loputusvett enamasti kahe villaportsu pesemiseks, hoides kokku vett ja pesuvahendit. Kokkuvõtvalt:
1. Panen esimesel õhtul 2 x 250 g villa likku (eraldi ämbritesse).
2. Valmistan järgmisel päeval esimese pesuvee (40 l, 60 °C), panen esimese portsu villa sisse. Kui olen selle välja võtnud, tõstan temperatuuri keevat vett lisades jälle 60 °C-ni ning panen sisse teise portsu villa. Pesuvahendit juurde ei lisa! Hoian sama kaua, võtan välja.
3. Valmistan teise, veidi jahedama pesuvee, lisades poole vähem pesuvahendit. Nüüd panen esimesena sisse selle villa, mis eelmisesse vette läks teisena. Enne teise villaportsu sissepanemist tõstan jälle vee temperatuuri.
4. Samamoodi teen loputused - üks kord üks villaports esimesena vette, teisel loputusel teine ports. Võib-olla tuleb kolmas loputus veel teha, seda pead ise vaatama.

Esimeses villapesupostituses rääkisin pikalt, miks eelistan kuuma veega puhtaks pestud villa. Samas on palju inimesi, kellele meeldib kedrata villa, millel veel villavaha küljes. Enamasti seetõttu, et villavaha hoiab villakiudusid koos ja (peenemat) lõnga on lihtsam kedrata.

Hoolikas lambapidaja, kes teab villa hinnata, sätib lambapügamised ajale, mil vihm on villast higi ja tolmu välja pesnud. Või siis peseb villa juba lamba seljas, kas meres, järves või toobris. Lammas toobris... Tõsine koomiksimaterjal :) Samamoodi võib juba pügatud villa leotada puhtas (vihma)vees, et higi ja mustus villast välja saada, aga vaha villa külge jätta. Huvitaval kombel toimib kontsentreeritud higi ise mingil määral seebi aseainena, kuna sisaldab kaaliumisoolasid. Lambawärgi veebilehel on pikk jutt villa pügamisest ja eeltöötlusest ning seal kirjutatakse ka, et vill vahutab, kui teda lamba seljas pesta.

Pesu plaanides peab arvestama, mis tõugu lamba ja mis tüüpi villaga tegemist on. Maalamba jt. kahekihilise "kasukaga" lammaste vill sisaldab suhteliselt vähe vaha, kuna lisaks vahale kaitsevad ka jämedad pealiskarvad lammast ilmastikutingimuste eest. Ehk siis saab pestes läbi vähema pesuvahendi või jahedama veega. Samas peenvillalammastel, kellel eraldi pealiskarva pole, võib vaha toorvilla kaalust moodustada mitukümmend protsenti. Olen lugenud USA foorumitest, et inimesed, kes muidu rõõmsalt ja edukalt ise villa pesevad, saadavad ometigi meriinolamba villa villavabrikusse pessu, sest lihtsalt ei suuda koduste vahenditega vaha välja pesta.

Seega - proovi erinevate villade puhul erinevaid pesuvariante ja vaata, milline tulemus sulle kõige rohkem meeldib. Alati on inimesi, kes vannuvad, et vaid üks või teine meetod on parim (mina kaasa arvatud, eks :P). Aga tegelikult on kõige tähtsam teada, millised pesemise võimalused olemas on - et saaksid ise katsetada ja valida.

esmaspäev, 1. juuni 2009

Aitäh...

... kõigile, kes 18. mai postitusele kommentaari saatsid. Te olete nii armsad, ma tahaks teile kõigile lõnga saata :)

Aga väikesed räpased käekesed valisid seekord välja:

Sirje - kellele läheb viht slubilõnga ja

Kai-Epu - kellele läheb teele valget ja indigoga siniseks värvitud lõnga (palun kirjuta mulle loodusvarvid (at) gmail (punkt) com). Mainin igaks juhuks ära, et tegu pole potisinisega :P


pühapäev, 31. mai 2009

Kes tahab, see jõuab

Robin Hanbury-Tenisoni foto, leidsin Kristine blogist.
Pange tähele, kui palju lõnga kedervarrel on. Minu voki poolile küll nii palju ei mahuks. Abbyl oli ka just postitus sellest, kui palju on õieti võimalik ühele kedervarrele mahutada. Kui oled proff, siis 11-grammisele kedervarrele 66 grammi lõnga...

neljapäev, 21. mai 2009

Tuletael

Avastasin millalgi mitu-setu kena tuletaela (Fomes fomentarius) sauna kõrval kasepakkude küljes kasvamas. Seentega värvimise raamat nimetab tuletaela värviseeneks, mistõttu läks katsetamiseks. Enam-vähem sama jutt, mis raamatus, on ka sellel loodusmuuseumi lehel. Mainin vaid seda, et mina ei kasuta nii palju peitsi, kui sellel lehel soovitatakse (25 g maarjajääd ja 10 g viinakivi 100 g lõnga peitsimiseks). Enamik tänapäevaseid värviraamatuid soovitab 8-15 % maarjajääd ja 5-7 % viinakivi.

Tuletaelade tükeldamine oli paras vaev. Kokku oli neid 800 g. Tükeldatud seeni leotasin üleöö vihmavees. Järgmisel päeval panin keema - tõstsin temperatuuri 80-90 °C-ni ning lisasin 2 spl. nuuskpiiritust, mis aitab torikuliste puhul värvi eraldumisele kaasa. Värvimist teostasin ettenägelikult õues, sest värvivesi lõhnas tugevalt seente järele, lisaks veel nuuskpiirituse "aroom". Hautasin pikalt - 2 tundi, et puisest seenemassist värv kindlasti kätte saada. Lasin värviveel üleöö jahtuda, järgmine päev kurnasin, lisasin 200 g eelpeitsitud lõnga ning hautasin tunnikese 80-90 °C juures.

Ehkki värvivesi oli paljulubavalt kokakoolapruun, oli tulemus igav - üpris plass kollane. Arvan, et oleksin pidanud vähem lõnga värvivette panema, näiteks 100 g. Ütleme nii, et sellise värvi pärast ma kogu seda tükeldamise ja hautamise vaeva enam läbi ei teeks :)

esmaspäev, 18. mai 2009

15 kuud

Tervelt 15 kuud on juba möödas päevast, mil tegin oma esimese blogipostituse. Tundub, nagu olnuks sellest palju rohkem aega tagasi, no vähemalt kaks aastat :)

Avalikku blogi peetakse ikka selleks, et keegi seda loeks. Aitäh teile kõigile, kes te aeg-ajalt siia pilgu viskate ja mõnikord ka kommentaari - see innustab edasi kirjutama ja edasi arenema.

Ning seekord tahaksin ma teilt midagi küsida - mind huvitaks, mida teile meeldib siin lugemas käia. Kas huvitavad rohkem taimedega värvimise jutud või hoopis ketramine. Ehk isegi mõlemad.

Kõigi uute ja vanade lugejate vahel, kes võtavad vaevaks mulle kommentaariga vastata, läheb loosi - paramparam - viht valget käsitsi kedratud slubilõnga! Sellist, nagu pildil. Kedratud sinisepealise Leicesteri ja Soome maalamba villast, pehme ning mõnus. Seda on 70 g (u. 65 m). Ja kuna mul on kodus kaks väikest Fortuunat, siis äkki tuleb teine "auhind" ka ;)

Ootan teie kommentaare 01. juuni keskpäevani. Kes kommenteerib "anonüümsena", pange palun kommentaari alla oma nimi ka.

kolmapäev, 13. mai 2009

"Loov ketramine"

Eesti keeles on ilmunud vaid üks ketramise (tõlke)raamat – A. Daykin'i ja J. Dean'i “Loov ketramine”. Eesti keeles välja andnud kirjastus Sinisukk, tõlkija Helen Idarand ja toimetaja Monica Tõnismann. Olen sellest raamatust juba mõnda aega kirjutada tahtnud, aga ikka edasi lükanud, kuna mitmed kohad tekstis tundusid minu kui ketraja jaoks ebaloogilised. Kriuks2 oli nii lahke ja laenas mulle ingliskeelse originaali ning see, mis selgus, polnud meeldiv.

Kõigepealt raamatu headest külgedest. Silma jäävad imeilusad ja inspireerivad suured fotod, mis lausa kutsuvad ketrama. Raamatu alguses on ära toodud ka päris suur hulk erinevaid efektlõnga ketramise tehnikaid. Ketramise õpetused on pigem kokkuvõtlikud, aga kõik põhipunktid on kirjas.

Kuid raamatu eestikeelne tõlge on vigasid täis. On valesti tõlgitud mõisteid, valesti tõlgitud lauseid, valesti tõlgitud tööjuhendeid ja mõned keerulisemad laused on täiesti tõlkimata jäetud. Loomulikult, ega tõlkimine ole täppisteadus ja alati võib vaielda, kuidas oleks õige mõnda mõistet tõlkida, aga seal on ikka väga konkreetsed ja kohati lausa elementaarsed vead. Toon need ära lehekülgede kaupa (kusjuures mitte kõik, lihtsalt olulisemad). Ma vabandan ette, kui mõned minu tõlked kohmakad tunduvad, püüdsin eelkõige mõtet edasi anda.

Lk. 7 Tõlkes väidetakse, et “jämedama lõnga ketramiseks on võimalik villa kraasida ka (…) koera kammimise harjaga”, samas kui inglise keeles on kirjas, et “an ordinary dog comb will do in preparing fibres for spinning using the worsted method”. Ehk oleks õige tõlge hoopis selline: “Tavaline koerakamm sobib kiudude ettevalmistamiseks, et kedrata kammlõnga.” Seega räägitakse koerakammist ja villa kammimisest, mitte kraasimisest. Teiseks ei mõelda sõna “worsted” all mitte lõnga jämedust, vaid kammlõnga ketramise meetodit. See viga kordub ka lk. 50, kus “worsted yarn” on tõlgitud “jämedaks lõngaks”, õige tõlge oleks “kammlõng”. Samas mõnes kohas on “worsted yarn” õieti “kammlõngaks” tõlgitud (nt. lk. 78). Segadus tekib sellest, et inglise keeles kasutatakse mõistet “worsted” ka lõnga jämeduse kirjeldamiseks, aga siin on selgelt näha, et antud juhul viidatakse ketramise viisile ehk siis kammketrusele (worsted method).

Lk. 7 Tõlge: “Voki lisavarustusse kuuluvad poolid, poolihoidjad ja korrutamise abivahendid”. Ei ole olemas eraldi korrutamise abivahendit. Poolihoidja ja korrutamise abivahend on tegelikult üks ja seesama asi – nn. Lazy Kate ja ingliskeelne tekst ütlebki: ”Your spinning wheel comes provided with bobbins and a Lazy Kate, a stand for storing the bobbins and also an aid for plying.”

Lk. 8 “Kraaslint on villakiud, mis on tööstuslikult pestud ja kraasitud (...)” Ingliskeelne tekst räägib aga top'ist ehk kammlindist ja kammimisest (are combed). Sama viga leidub veel paljudel lehekülgedel ehk siis “kammlindist” on tõlkes saanud “kraaslint”.

Lk. 9 Originaal: “Silk is a strong fibre, but is weakened when damp” ehk siis “Siidikiud on tugev, kuid muutub niiskena nõrgemaks”. Eestikeelses raamatus aga: “Kuigi see kiud on hästi tugev, muutub ta kuivades nõrgemaks.” Proteiinikiud (nt. siid ja vill) muutuvad kuivades tugevamaks.

Samal lehel on kahes kohas “kammlindi” (top) asemel kasutatud mõistet “kraaslint”.

Lk. 9 Villa pesemisest - “Jäta kauss seisma, kuni vesi on käesoe (...)” Ingliskeelne tekst ütleb aga “Leave the wool soak until the water is just cool enough for your hands to bear” ehk siis “Jäta vill likku, kuni vesi on nii palju jahtunud, et suudad käed sisse panna.” See on palju soojem kui “käesoe”, mis on inglise keeles hoopis “lukewarm”. On seal vahet? On küll, sest nagu ma villapesu postitustes kirjutanud olen, ladestub villarasv villa peale tagasi, kui pesuvesi liiga maha jahtub ning see võib villa ebameeldivalt kleepuvaks muuta.

Lk. 10 Villa ettevalmistamisest - “Juhendis on toodud villase lõnga kraasimine ja kammimine”. Hmm, siin on avastatud täiesti uus asi tekstiilitootmises – lõnga kraasimine ja kammimine :P Loomulikult on originaaltekstis jutt villa kraasimisest ja kammimisest.

Lk. 14 Punkt 5 - “Tõmba peost veidi kiudu (...)”. Originaaltekst on palju üksikasjalikum: “Pull a few fibres from the mass with your left hand, still with a firm grip on the leader” ehk siis “Tõmba vasaku käega villamassist veidi kiudu, hoides ikka veel tugevalt juhtlõngast kinni.”

Lk. 14 Punkt 6 - “(...) ja keri valminud lõng ümber kedervarre allosa”. Originaalis: “(...) wind the handspun yarn round the bottom of the shaft, above the whorl” ehk siis täpsustatakse, et lõng tuleb kerida kedra kohale (sest annaks ka kedra alla kerida).

Lk. 15 “Vokk on põhimõtteliselt horisontaalne kedervars, mida hoiab paigal ja keerab vokiratas”. Kuidas vokiratas vokki paigal hoiab? Ja kuhu ratas vokki keerab? Originaaltekst on teistsugune: “A spinning wheel is basically a horizontal spindle held in place by supports and driven by a wheel” ehk siis “Vokk on põhimõtteliselt horisontaalne kedervars, mida hoiab paigal raam(istik) ja mis teeb tööd vokiratta abil.”

Lk. 15 Värtna ja pooliga vokk - “Kõik vokid töötavad samal põhimõttel, kuid kiiruse kontrollimisel on kasutusel kaks eraldi tehnoloogiat.” Originaaltekstis ei räägita lihtsalt kiirusest, vaid värtna ja pooli suhtelistest kiirustest ehk siis “the relative speeds of the flyer and bobbin”. Voki funktsioneerimise seisukohalt on tähtis vahet teha, sest selle, kui kiiresti lõng poolile keritakse, ei määra ära mitte värtna ja pooli absoluutne kiirus, vaid nende suhteline kiirus e. kiiruste erinevus. Värten ja pool võivad keerelda ükskõik kui kiiresti, aga kui nad keerlevad samal kiirusel, siis lõnga poolile ei tõmmata. Ja erinevad vokisüsteemid kontrollivadki nende kiiruste vahet erinevalt.

Lk. 15 Scotch tension vokk – on jäetud ingliskeelne väljend. Selle süsteemi põhimõtet tundes oleks võinud eestikeelse vaste leida küll – näiteks “poolipiduriga vokk”. Eestikeelses tekstis on lakooniliselt mainitud, et “Pooli kiirust kontrollitakse eraldi paela abil” - originaaltekstis olev põhjalik süsteemi toimimise kirjeldus on tõlkimata jäetud.

Lk. 18 Kraasvilla valmistamine, punkt 1 - “ Näpista kergelt vasaku käe sõrme ja pöidla vahelt läbi liikuvat lõnga. Lase see umbes 12 mm kaugusel villarullist lahti”. Selle teksti põhjal võiks arvata, et lõng tuleb 12 mm kaugusel villarullist lahti lasta. Originaaltekst ütleb aga hoopis: “Release about 12 mm of the rolag” ehk siis “Vabasta 12 mm villarullist.” Mida sellega mõeldakse, võib aru saada, kui selle postituse alt kraasvilla (woollen) ketramise videot vaadata.

Punkt 2 . “Lõng hakkab muutuma elastsemaks ega veni enam nagu näts”. Originaal: “(...) the yarn will begin to feel elastic, rather like chewing gum” ehk siis “Lõng muutub elastseks, meenutades venivat nätsu.”

Lk. 24 Sissejuhatuse lõpust on puudu üks lause “You can produce other attractive yarns using silk (see pages 28-29).”

Slubilõng, punkt 2 - “Aja käed laiali, kuni jõuad keerdus kitsama kohani ja lase keerdudel üle paksema koha hüpata.” Kujutage nüüd ette, mis juhtub, kui te lõnga kedrates käed laiali ajate... Originaal: “Pull the hands apart until a thinner area of drafted fibres appears and allow the twist to jump over the thicker area into this thin area” ehk siis “Tõmba käsi teineteisest eemale, kuni villakiudude sees moodustub õhem koht ja lase keerdudel üle paksema koha sinna õhemasse kohta hüpata. ”

Lk. 25 Mulineelõnga tegemise kirjelduse juures soovitatakse ingliskeelses tekstis kasutada kammlinti, mitte kraaslinti, nagu tõlkes kirjas.

Lk. 27 Core spun yarn on tõlgitud kaabellõngaks. Minu meelest ei ole see eriti õnnestunud tõlge, kuna inglise keeles (näiteks USAs) nimetatakse kaabellõngaks (cabled yarn) hoopis 26. leheküljel kirjeldatud krepp-lõnga – ehk siis lõnga, mille puhul korrutatakse (inglise keeles kasutatakse siin mõistet "cabelling" e. kaabeldamine, mitte "plying" e. korrutamine) korrutatud lõngad veelkord kokku. Core spun yarn võiks olla näiteks “südamikuga lõng” vmt.

Lk. 28 “Mõned siidivalmistamise tehnikad (...)”. Originaalis: “Some of the silk spinning techniques (...)” ehk siis “Mõned siidi ketramise tehnikad (...)”.

Lk. 30 Peatükk “Lühikarvaline vill ja aluskarv”. Ingliskeelne tekst kõlab “Shortwool and down”. Down on tõepoolest ka aluskarv, aga mitte ainult. Teatud lambatõuge, algselt pärit Kagu-Inglismaalt, kutsutakse samuti Down-tüüpi lambatõugudeks, aluskarvaga pole neil midagi pistmist. Et räägitakse just Down-tüüpi lambatõugudest tuleb välja ka sellest, et selle peatüki projektide seas pole ühtegi aluskarvast kedratud lõnga, küll aga mitu Down-tüüpi lambatõu (n. Shropshire, Shetland) villast ketramise projekti. Lisaks sellele – eesti keeles ei räägita “lühikarvalisest” villast, ikka lühikese kiuga villast. Samuti ei räägita “pikakarvalisest” villast, vaid pika kiuga villast (lk. 50). Taksid on lühikarvalised ja pikakarvalised, mitte lambad :)

Lk. 39 Projekt “Krookus”. Siin pole probleem tõlkega, vaid sellega, et juhend (ka originaalis) käsib kasutada Navaho korrutamist (sellega saab kolmekordse lõnga), aga lõng pildil on kahekordne.

Lk. 40 Eesti keeles “Keskmise pikkusega ja peenike lõng”, inglise keeles “Medium and fine wool” ehk siis “Keskmine ja peenvill”. Samuti kuulutab tõlge, et “Peenim lõng tuleb meriinolambalt.” See toob mulle silme ette meriinolamba, kellele on peenike lõng keritud ümber kere nagu poolile – ja kui on lõnga vaja, siis muudkui lähed ja kerid :) Inglise keeles räägitakse muidugi meriinolamba villast (“The finest fleece comes from the Merino.”)

Lk. 48 Projekt “Vihmapiisad”. Tõlkeraamatus öeldakse, et vaja 20 helmest, originaalis aga räägitakse 200 helmest.

Lk. 50 Tõlkes: “Käsitsi kedrates on võimalik saada nii läikivat paksu kui peenikest villast lõnga.” Originaal: “The hand spinner can achieve both a lustre worsted and a fine woollen yarn (…).” Ehk siis korrektne tõlge oleks: “Käsitsi kedrates on võimalik saada nii läikivat kammlõnga kui ka peent (või head, kvaliteetset – fine tähendab mõlemat) kraaslõnga.”

Lk. 54 Projekt “Ajupuud”. Esiteks ei suudeta otsustada, kuidas peaks Bluefaced Leicester eesti keeles kõlama ja kasutuses on kolm varianti – lk. 54 “sinisenäoline Leicester” ja “sinisekirju Leicester” ning lk. 56 “sininäoline Leicester”. Materjali loetelus on kirjas, et vaja “10 g siidikiudu”, originaalis aga, et 10 g tussah (e. “metsikut”) siidi.

Lk. 68 Projekt “Popcorn”. Tõlkes väidetakse, et üks Cotswoldi lammas annab kuni 37 kg villa. Kui arvestada, et keskmiselt annavad lambad villa nii 3-5 kg, siis on selge, et lammas, kes annaks 37 kg villa, peaks olema vähemalt hobusesuurune. Mida siis originaalis kirjutatakse? Aga seda, et Cotswoldi lammas annab kuni 37 kg villa! Ainult et sulgudes on ära toodud ka villaku kaal naelades – ehk siis 17 naela. See teeb veidi üle 7,5 kg, mis ongi õige Cotswoldi lamba villaku kaal. Aga kust siis see 37 tuleb? Üks nael on keskeltläbi 0,45 kg. Et saada naelad kilogrammideks, tuleb naelade hulk korrutada 0.45-ga. Antud juhul 17 x 0,45 = 7,65. Aga kui 17 jagada 0,45, saame... 37,7!

Sama lehekülje tööjuhendis kästakse punktis 2 kerida vill vastupäeva ümber südamiku. Originaaltekstis aga öeldakse, et “Wrap the core yarn in a Z direction, with fleece”. Z direction ehk Z-suund on päripäeva (kuna Z-keerd saadakse päripäeva kedrates), mitte vastupäeva.

Lk. 108-109 Sõnaseletused.

Kuigi läbi kogu raamatu kasutatakse mõistet “keerd”, on sõnaseletustes sellest saanud “keere” (ja tuuakse näide - “Paksud lõngad vajavad vähem keeret (…)”). Samuti kasutatakse vaid sõnaseletustes mõisteid Z-keere ja S-keere, ülejäänud tekstis aga mõisteid Z-keerd ja S-keerd.

Vill väidetakse olevat pügatud lamba karvkate. Huvitav, kuidas siis pügamata lamba karvkatet nimetada? :P Inglise keeles ei räägita aga villast (wool), vaid villakust (fleece), mis tõepoolest on lamba terviklik pöetud villkate (villal ja karval on vahe sees, aga sellest pikemalt mõnes teises postituses).

Top (kammlint) on tõlgitud villalooriks.

Originaaltekstis on kokku 42 sõnaseletust, tõlkes aga 31. Ma mõistan, miks mõned on välja jäetud, aga samas on välja jäetud ka olulisi mõisteid nagu kamm- ja kraaslõng (worsted and woollen yarn).

Nagu alguses mainitud, ei toonud ma ära kõiki vigu, mida oleksin tahtnud parandada. Sinisuka tõlkeraamatuid ma igatahes enam osta ei julge :(

laupäev, 9. mai 2009

Kerilaud

Ma ise imestan ka, et ma endale veel kerilauda pole suutnud muretseda. Tõepoolest. Kuid netis kerilaudu-pidi surfates leidsin Anne Kuo Lukito õpetuse, kuidas ise lihtsat horisontaalset kerilauda meisterdada.

Seega pean ma vaid leidma kellegi, kes selle mulle valmis teeks :)

laupäev, 2. mai 2009

Tahad õppida taimedega värvima?

NB! 30. mai kursus on juba täis. Aga kirjuta mulle, kui oleksid huvitatud töötoast juulikuus.

Peatselt on kätte jõudmas parim aeg taimedega värvimiseks ja seda ei tohiks maha magada! Mai lõpus korraldan ma taimedega värvimise töötoa. Töötoa eesmärgiks on anda tugev teoreetiline baas ja piisavalt praktilisi teadmisi, et osalejatel oleks võimalik hiljem omal käel taimevärvide imelist maailma avastada.

Töötoas värvime nii kodumaiste taimedega kui ka värvitäidega, teeme koos- ja järelpeitsimist, vaatame, kuidas ühest värvipotist palju erinevaid värve saada. Saate lehitseda kõiki mu värvimise raamatuid. Olen koolituse planeerinud sellise, et see oleks huvitav ja kasulik erineva tasemega osalejatele - nii täiesti algajatele kui ka varem värvimisega tegelenutele, kes tahaksid oma teadmisi täiendada.

Teemad:

- erinevad taimedes sisalduvad värvipigmendid;

- "keemilised" ja taimsed peitsid ning abiained;

- lõngade ettevalmistamine värvimiseks;

- peitsimise ja värvimise protsess;

- head värvitaimed;

- taimevärvide valgus- ja pesukindluse testimine.

Kokkuvõtvalt:

Aeg: 30. mai, laupäev, kell 11.00-14.00

Koht: Tõstamaa mõis (Pärnust 50 km)

Hind: 200.- (tasuda palun nädal enne koolituse toimumist)

Hinna sees: konspekt, kohvipaus, praktilise töö materjalid. Kõik osalejad saavad tagantjärele näidised töötoas värvitud lõngadest. Peale pastaka ei pea ise midagi kaasa võtma.

Juhendaja: Liis Kärme

Registreerimine: kuni 23. mai e-maili aadressil loodusvarvid (at) gmail.com
Samale meilile ootan ka täpsustavaid küsimusi.

Neile, kellele siinne kant tundub kauge olevat, võin öelda, et tasub tulla nii koolituse pärast kui ka Tõstamaad avastama :) Ja kui vaja, siis saaks lapsed töötoa ajaks meile hoidu jätta.


laupäev, 25. aprill 2009

Roosiaia kuninganna

See lõng on mitmes mõttes esimene. Esimene kord, kui ise kammlindi kirjuks värvisin ja esimene kord mul slubilõnga kedrata. Mõlemad kogemused olid väga lõbusad ja inspireerivad - nagu uued asjad ikka. Vill on värvitud košenilli ja krapiga.

Slubilõnga jaoks ketrasin ühe peenikese ja teise slubide ehk siis paksemate kohtadega ühekordse lõnga ja korrutasin nad kokku. Eks ketramisega alustades teeme me kõik slubilõnga, aga seda teadlikult kedrates tulevad slubid regulaarsete vahedega ja on tihedalt kedratud.

Proovilapp on kootud 4 mm varrastega, sobisid ka 5 mm-sed õhulisema koe jaoks.

neljapäev, 16. aprill 2009

Sall


Ma sain oma pitsilõngast kootud salli valmis. Mustri nimi on "Lainehari" (Crest of the Wave) ja see oli ära toodud 2008. a. sügiseses SpinOff'is, seal küll pügoora-kitse villast kedratud lõnga jaoks. Väga paras algaja pitsikuduja projekt - ma ei pidanud peaaegu üldse harutama :P Pitsiread käisid kõik ühe mustri järgi, vaheldudes laineid moodustavate ripskoeridadega.
Sall sai kootud 3,5 mm varrastega.

Alustades ma ei teadnudki, kellele selle salli koon, aga lõpuks kinkisin salli oma armsale õetütrele.

esmaspäev, 13. aprill 2009

A Dyer's Garden

Rita Buchanan'i "A Dyer's Garden: From Plant to Pot: Growing Dyes for Natural Fibres" on väike, aga väga asjalik raamat. Nagu pealkirjast järeldada võib, kirjutatakse seal värvitaimedest, mis sobivad aias kasvatamiseks. Ehkki mitmed kirjeldatud taimed (näiteks naistepuna, põdrakanep jt.) kasvavad meil ka vabas looduses.

Raamat on jaotatud kuueks peatükiks, mille teemadeks on:
- sobivate taimede valimine;
- taimede kasvatamine;
- värvitaimede aia planeerimine (koos näidisdiagrammidega);
- taimedega värvimise põhitõed (sh. õpetus indigot sisaldavate taimedega, nagu Jaapani indigo ja sinerõigas, värvimiseks);
- erinevad värvikatsetused;
- värviaeda sobivad taimed.

Kokku kirjeldab R. Buchanan 32 erinevat taime, paljud neist on meilgi populaarsed aiataimed (nt. pruudisõlg, daalia jpt.)

Mulle meeldib väga raamatu ülesehitus. Igale taimele on pühendatud kaks lehekülge, kus on ära toodud taime pilt ja näidised erinevate peitsidega saadud värvidest (lõngafotodena). Samti taime kirjeldus, teiste samasse perekonda kuuluvate taimede nimetused (lisaks mainitud, kas ka nende puhul on tegu värvitaimedega või mitte), juhendid taime kasvatamiseks ning värvimise retsept(id).

Pean aga hoiatama - katsetused on näidanud, et selliseid värve, nagu raamatus toodud, ei pruugi meie klimaatilistes tingimustes samadest taimedest saada. See aga ei vähenda minu silmis raamatu väärtust - taimedega värvimine on alati "riskantne" :)

esmaspäev, 6. aprill 2009

Eukalüpt

Olen vaikselt jälle värvima hakanud. Selle aasta esimene katsetus sai tehtud kaugelt maalt toodud taimega. Naabrid käisid jõulude ajal Mallorcal ja tõid meile kingituseks mõned eukalüptioksad. Olin eukalüptiga värvimisest lugenud ja potti need lehed läksid!

Eukalüptid on igihaljad algselt Austraaliast pärit puud ja põõsad, neid on mitusada erinevat liiki. Erinevad liigid ning erinevad värvimismeetodid ja peitsid annavad väga laia värvispektri - kollasest ja rohelisest punase ja pruunini.
Eukalüptilehtedega värvimisel pole vaja lõnga ilmtingimata peitsida, värv jääb ka peitsimata lõngale. Ehk siis peits (tanniin) on taimes endas olemas. Pildil olevad lõngad olid maarjajää ja viinakiviga peitsitud (roheline raudvitrioliga järelpeitsitud), ent katseks värvivette pandud peitsimata lõngajupp jäi samasugune võikollane. Jenny Dean on eukalüptiga värvimisest bloginud, päris huvitavad tulemused.

Värvimine.
Värvivee keetsin 30 g kuivatatud eukalüptilehtedest, mis olid eelnevalt 2 nädalat leos olnud. Väga aromaatne protseduur! Hautasin neid ca tund 80-90 °C juures, lasin üleöö jahtuda.
Järgmisel päeval kurnasin lehed välja, soojendasin värvivee käesoojuseni ja lisasin 100 g lõnga (eelpeitsitud maarjajää ja viinakiviga). Tõstsin temperatuuri 80-90° C-ni ja hoidsin lõnga ca tund selle temperatuuri juures. Lasin lõngal üleöö värvivees jahtuda, sain võikollase lõnga.
50 g järelpeitsisin 1% raudvitrioli lahuses, sain tuhmi rohelise.

neljapäev, 12. märts 2009

Värvid Eesti rahvakultuuris - loeng

Reedel, 20. märtsil toimub Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldatav loeng "Värvid Eesti rahvakultuuris". Algab 17.30, loengu pikkus 2 tundi (mõeldud vist akadeemilist tundi 45 min., sest toimumise aeg 17.30-19.00). Toimumise koht Tallinna Rahvaülikool. Lektoriks Virve Tuubel.

Sisututvustus:

"Loengus räägitakse eestlaste värvimaailmast, värvisõnadest ning taimedega värvimisest. Saab teada, millal ja kuidas on rõivaid värvima hakatud. Lisaks loengule saab kaunistatakse rahvuslike ornamentidega üht kaasavõetud eset savist märgitemplitega. Vajalikud värvid ja templid on kursuse hinna sees.

Virve Tuubel on Eesti Rahva Muuseumis töötanud ligi 30 aastat. Igapäevaselt tegeleb muuseumiõppega ja pikaajaliselt uurinud naiste käsitööd ning pidanud selleteemalisi loenguid."

Hiljem: kahjuks jääb kursus sel kevadel ära, sest huvilisi oli liiga vähe. Kuid teemat on kavas uuesti käsitleda, jälgige reklaami Tallinna Rahvaülikooli kodulehel alates mai teisest nädalast.

esmaspäev, 9. märts 2009

Mitte ainult algajatele

Abby Franquemont on üles pannud kaks uut videot kedervarrega ketramise kohta. Peamiselt küll algajatele mõeldud, kuid ka asjaga tegelenud inimesed võivad sealt enda jaoks paar uut nippi-teadmist leida.

Muuseas, sügisel on ilmumas Abby raamat "Respect the Spindle: Spin Infinite Yarns With One Amazing Tool". Pole mingit kahtlustki, et see saab respektaabli koha minu raamaturiiulis.



neljapäev, 5. märts 2009

Pitsilõng

Haapsalu sall on kuum ja aina kuumemaks läheb. Seda suuresti tänu ameeriklanna Nancy Bushi hiljuti ilmunud raamatule "Knitted Lace of Estonia". Raamatu fotod on ime-imeilusad ja inspireerivad. Ning juhendid põhjalikud, nii et isegi mina saan aru, kuidas vaja teha. Oligi olemas ideaalne põhjus hakata pitsilõnga ketrama.

Lõng on vokiga kedratud ja korrutatud, materjaliks tööstuslikult kammitud Bluefaced Leicesteri top (mõtisklen, kas "kammlint" oleks eesti keeles selle jaoks hea sõna). Sellest on peenikest ja ühtlast lõnga lihtne kedrata. Enne ketramist võib lindi jagada pikkupidi osadeks, peene lõnga puhul näiteks kaheksaks. Kammlindi puhul on ühes suunas heietamine lihtsam kui teises suunas. Seega, kui ühest otsast vill ei libise, proovi lindi teisest otsast kedrata. Pilvelambad pakuvad ettetellimisel päris suurt valikut erinevate villade jm. kiudude kammlinte, hinnad pole ka laita (muidugi, kui jõuate lehekülje alumise osani ja kašmiiri-siidisegudeni, võtab juba natuke mõtlikuks...).

Päris rahule ma nende esimeste vihtidega ei jäänud, aga algus on tehtud ja tean, mida pean uurima ja mõtlema, et paremini teha. Proovisin kedervarrega ka, tuli ilusti, ainult kergemat kedervart oleks vaja.

Proovilapp, vardad 3 mm

Pärast seda, kui olin suure hurraaga ühe (lihtsa mustriga, nupuvaba, eraldikootud-pitsi-vaba) salli kallale asunud, avastasin ruttu, et see projekt käib esialgu mul üle pea. Kudumine käis rütmis üks rida kududa, kaks rida harutada. Ja kui natuke pusinud olin, siis kaks rida kududa, pool rida harutada. Kui noorem poiss mulle kudumise ajal otsa hüppas ja ühe (roosipuust, nuuks!) varda murdis, võtsin seda kui saatuse märki ning panin selle salli esialgu kõrvale. Otsustasin kududa ühe lihtsama ja väiksema pitsmustriga salli, kuid ka sellega läheb aga. Teie aga imetlege seniks Freddy ja Tiina Haapsalu salle, näiteks.

esmaspäev, 2. märts 2009

Varred ja vokid

Kust siis Eestis endale ketramisvarustust leida? Ütlen kohe ära, et minu teadmised on pigem piiratud, seega on paremini informeeritud inimeste kommentaarid oodatud. Kindlasti võib reklaami teha, kui head kedervarremeistrit oskate nimetada. Oleks loogiline, et kedervarsi oleks lõnga- ja käsitööpoodidest saada, kuid ega vist pole küll...

Kedervarred.
Minul on kedervarsi kahest allikast. Oma esimese ostsin Lahemaalamba lehelt, aga nagu varemgi mainitud, siis kasutan seda vaid korrutamiseks. 100 g on liig mis liig. Algaja kedervarre kaal võiks jääda 50-70 g vahele - see on parajalt raske, et kenasti keerleks, aga pole nii raske, et pidevalt lõnga katki tõmbaks ja maha kukuks. Minule meeldib juba kergem, 30 g raskune kedervars. Õige kaal ja tasakaal ongi kedervarre juures kõige tähtsamad. Hästi tasakaalustatud kedervars keerleb ühtlaselt ega kipu loperdama.

Ketran aga kedervartega (fotol), mis pärit Hiiumaalt meister Markolt. Olen väga rahul ja julgen soovitada.

Vokid.
Vana voki ostmine on risky business. Kui sa 100% ei tea, et tegemist on töökorras vokiga, siis mina raha välja ei käiks. Isegi kui kõik osad on olemas, võib ratas veidi viltu olla ja pidevalt nööri maha visata. Pigem otsiksin tutvuskonnast kedagi, kellelt vokki laenata saaks. Vanaema vokke seisab paljudel kasutamata.

Uusi vokke müüvad Eestis juba nimetatud Lahemaalammas (esindavad Ashfordi) ja Jaani talu (Loueti vokid jm. tarvikud, kontakt: julikaroos (at) hotmail.com).

Ja siis on veel internet! SpinOffis oli hiljuti suur tänapäevaste vokkide ülevaade, panen siia ka vokifirmade lingid ja päritolumaa. Mõned neist on juba ühes eelnevas postituses mainitud.
Ashford (Uus-Meremaa)
Babe (USA)
Baynes (Uus-Meremaa)
Columbine (USA) - päris põnev, heitke pilk peale!
Journey Wheel (USA)
Kromski (Poola)
Lendrum (Kanada)
Louet (Holland)
Majacraft (Uus-Meremaa)
Merlin Tree (USA) - samuti tore, voki nimeks on "Hääletaja" (The Hitchhiker)
Montana Looms (USA) - koduleht ei tööta
Pocket Wheel (USA) - mul on mingi kiiks vist väikeste vokkide osas, see on ka väga armas :)
Schacht (USA) - väike vokk on sama nunnu kui ta nimigi ("Lepatriinu" - The Ladybug), Schacht Matchless'i kutsutakse vokkide Cadillac'iks
Spinolution (USA)

Kõige odavamalt saab kätte ühe tallalauaga Babe Pinkie (ca 165 dollarit) ja kalleim on kahe tallalauaga Schacht-Reeves 30'' Saxony (alates 1335 dollarist).

Paraja hulga USA jm. maailma voki- ja kedervarretegijaid, ketramistarvikuid müüvaid internetipoode ja lambafarmide kontakte leiab ka siit lehelt.

Antud foto näitab ilmekalt, miks ma vajasin tugevasse kasti suletavat vokki ja miks ma ketran (reeglina) vaid öösiti, kui lapsed magavad...