No nii, jälle peitsidest ja mürgisusest. Seekord siis lähemalt kaaliumdikromaadist. Ajendiks Maandi raamat. Nimelt jäi mulle seda lehitsedes silma, et paljude taimede puhul kasutas ta peitsina ka kaaliumdikromaati. Kuna mul oli meeles, et oma värvimised tegi ta koos koolilastega, siis vaatasin, kas on ka ohutusreegleid mainitud. Ei midagi. Null. Kirjas küll, et kaaliumdikromaat on mürgine ja kõik. Ega teised eestikeelsed raamatud selles osas paremad pole.
Tõlgin siis siit lehelt dr. Erik Sundströmi jutu kromaatide kohta:
"Vees lahustuvad kroomiühendid on reeglina kas rohelised kroom (III) soolad, milles kroom on positiivse ioonina või kromaadid, kus negatiivseks iooniks on kroom (IV) hapnikuga. Kromaate peeti algselt ohututeks ja neid katsetati isegi ravimitena. Kuid 1970ndatel leiti, et kromaadid on väga mürgised ning ohutusnõuded muutusid nii rangeks, et kromaate on lubatud käsitleda vaid kinnistes ruumides kandes täielikku kaitseriietust.
Meie keharakud on võimelised toime tulema vaid looduses esinevate veeslahustuvate ioonidega. Negatiivsetest ioonidest kuuluvad sellesse gruppi karbonaadid, sulfaadid, kloriidid ja hüdroksüülid, kuid mitte kromaadid. Positiivsetest ioonidest saavad rakud hakkama vesiniku, ammoniaagi ja enamike metalliioonidega, v.a. liitium, tseesium ja mõningad raskemetallid nagu tina, kaadmium ja elavhõbe. (...)
Organism ei suuda ennast kromaadiioonide vastu kaitsta, kuna neid looduses ei esine ning kromaadid suudavad lihtsalt rakkudesse siseneda. Rakus olles võivad nad kinnituda valkudele nagu peitsid, muutes valgud vetthülgavaks. Kromaadid on ka tugevad oksüdeerijad, lõhkudes või kõrvetades teisi rakukomponente. Selle tagajärjel muutub kroom (IV) kroom (III)-ks, mis häirib raua ainevahetust. Selleks ajaks saab immuunsüsteem aru, et midagi on valesti, kuid ei suuda kindlaks teha, et ohtlikud ühendid läbivad rakumembraani. Selle asemel hakkab ta otsima "vaenlast" mujalt, et selle vastu võidelda. See tähendab, et inimesel ei teki allergiat kromaatide suhtes, vaid mingi muu asja vastu, millega ta tihti kokku puutub. Värvija võib muutuda allergiliseks villa suhtes, parkija naha suhtes jne. Kromaadid on lisaks veel kartsinogeensed ning võivad kergesti süttida. Nad mõjuvad mürgiselt ka mikroorganismidele."
Seal lehel on veel Darvin DeShazeri jutt. Tema hoiatab kroomihaavandite eest, mis tekivad, kui kromaate satub nahale ning räägib kuidas kromaadid võivad tõsiselt ärritada limaskesti ja hingamisteid ning üleüldiselt organismi mürgitada. Ta väidab, et ka kroomiga peitsitud lõng võib sisaldada kromaate, mistõttu seda ei tohiks kasutada lastekudumiteks.
Seega, kaaliumdikromaadiga peitsides:
- kasuta respiraatorit ja kaitseriietust - pika varrukaga särki ja kummikindaid;
- ära peitsi köögis ning ära lase peitsimise ajal ligi teisi (kaitsevahenditeta) inimesi;
- ära vala järelejäänud peitsivett kanalisatsiooni.
Aga järgmine kord jälle rõõmsamat juttu ja pilte - viimasel krapivärvimisel sain päris ilusat punast!
Reading one Estonian dye book by Aivi Maandi I noticed that the author had used potassium dichomate quite often as a mordant. As she is a biology teacher and was doing the dyeing experiments with her students, I was wondering if she paid attention to safety. Well, there was nothing in the book about safety. Not a word. She just mentioned that sodium dichromate is poisonous. So I translated a little from this page.
The summary - when mordanting with potassium dichromate:
- use respirator and protective clothing (shirt with long sleeves and rubber gloves);
- don't mordant in the kitchen and don't allow other people (without protective clothing) around while mordanting;
- don't pour the leftover mordant bath down the drain.
But the next post will be merrier and with pictures - I got some nice reds with madder!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar