kolmapäev, 27. jaanuar 2021

Audru neotud lõngadega rahvarõivaseelikud / Traditional skirts with weft ikat patterns from Audru parish

Audru neotud lõngadega rahvarõivaseelikust inspireeritud kangast kudumas. 
Close-up of a weft ikat fabric on my loom, inspired by Audru traditional weft ikat skirt.

Audru kihelkond on minu naaberkihelkond. Sõidan sealt läbi pea iga nädal. Tõenäoliselt ei üllata kedagi, et Audru rahvarõivastest pakuvad mulle kõige rohkem huvi sealsed neotud lõngadega kootud rahvarõivaseelikud :)

1889. aastal saatis Karl Tarkpea Jakob Hurdale kirjelduse paarkümmend aastat tagasi (st 1870. aastatel) kantud rahvarõivaste kohta:

"Kõige ilusamas peeti poti-sinise põhjaga körta, kellel korraleses mõõtus valged täpid sehes, mis seda viisi tehti, et lõngad värvimese aegas köbaste mõnest kohast kinni sioti, kus siis värv peale ei hakkan. Sidumine sai aga hoolega toimetatud, et täpid kördi sehes korralikud said." H I 2, 718

Pean minagi just neid Audru seelikuid kõige ilusamaks :) Neid on kogutud nii Eesti Rahva Muuseumi kui ka Pärnu muuseumi. Allpool mõned näited. 

Audru parish is my neighboring parish. I drive through it almost every week. Probably no one is surprised that for me the most interesting and beautiful Audru traditional costumes skirts are the ones with weft ikat patterns :) There are several examples in Estonian National Museum and Pärnu Museum. Below are some examples. The fabrics are weft-faced, with linen warp and woolen weft. Both warp and weft are singles yarns.

Audru seelik ERM A 76:6, foto MuIS

Audru seelik ERM A 286:1, foto MuIS

Audru seelikuriide tükk, Pärnu Muuseum PäMu _ 12040 E 130/T


Audru neotud lõngadega rahvarõivaseelikust inspireeritud kangas minu teljel. 
A weft ikat fabric on my loom, inspired by Audru traditional weft ikat skirt.

esmaspäev, 25. veebruar 2019

"Mis on rahwariie?" Ants Laikmaa ajatud sõnad / "What is folk costume?" Timeless words from an Estonian painter.

Ants Laikmaa (1903) "Lääne neiu" modelliks oli minu vanavanatädi Maria Ruut-Kaals. The model for this pastel by Ants Laikmaa (1903) "Maiden from Lääne County" was my great-grandaunt Maria Ruut-Kaals.

Kui ma laps olin, rippus meil toas Ants Laikmaa "Lääne neiu" plakat. Mäletasin oma Lihula lähedalt pärit tädi juttu, et sellel pildil on tema vanatädi. Kui ma kaks aastat tagasi Pärnumaa Rahvarõivakooli Lihula rahvarõivaid tegema läksin, hakkasin seda pastelli hoopis uutmoodi pilguga nägema. Enam ei näinud pildil noort rätiga neiut, vaid neiut, kellel on seljas Lihula kandile tüüpilised rahvarõivad - väga laiade varrukatega linane särk, mis tõenäoliselt kaunistatud valge põimpiluga, punane liistik, rohkelt rahasid rinnas, kuldsed kurguhelmed, siidrätik peas... See pastell sai mõnes mõttes minu rahvarõivaste inspiratsiooniks, tegin minagi endale põimpiluga särgi, ühe kodarraha ja kolme paatri jagu kannaga rahasid ning punase liistiku valmistasin Ants Laikmaa majamuuseumis hoitava, Laikmaa pärandvara hulgas olnud villase liistiku järgi.

When I was a child a poster with Ants Laikmaa's pastel from 1903 "Maiden from Lääne County" was hanging in my room. I remember my aunt telling me that the girl on the picture was her grandaunt. After joining the Folk Costume School two years ago to make myself a Lihula parish folk costume, I suddenly saw the drawing in a new light. I didn't just see a young girl with a headscarf. Now I saw a young girl who was wearing folk costume clothes and accessories typical for Lihula parish - a linen shirt with very wide arms that were probably embellished with openwork in needleweaving, red vest, several coin pendants, golden pearls around her neck, silk scarf on her head... I used this pastel as an inspiration for my own folk costume. I chose to do the openwork in needle weaving on my shirt, I made several coin pendants and I made my red vest according to the one that's kept in Ants Laikmaa's house museum.
Ants Laikmaa (1934) "Vigala noorik". See portree Vigala rahvarõivais noorest naisest võtab mind alati hingetuks - imeilus! Ants Laikmaa (1934) "Young woman from Vigala". This portrait of a young woman wearing the folk costume from Vigala parish always leaves me breathless - it is beautiful!

Rahvarõivakooli lõpetamiseks kirjalikku tööd kokku pannes sattusin Laikmaa (tol ajal veel Laipmani) 1927. aasta Päewalehes ilmunud artiklile "Mis on rahvarõivas?" See oli kirjutatud läheneva laulupeoga seoses, mis meidki ju kohe-kohe ees ootamas. Laikmaa on seal teemat niivõrd täpselt tabanud!
"Rahwariie on stiil, rahwa tarbe ja maitse järele pika aja jooksul kindlasti wäljakujunenud stiil, ei mitte mõni moe wõi maitsetuse ühepäewaliblikas! Seda nii wäljakujunenud rahwariiet peab tema originaalsuses austama ja hoidma puhta, sest ta on ajalugu, on dokument, mida iga wõhik oma oskamatuse ja maitsetusega ei tohi narrida! Meil on ju juba oma muuseumid /…/, kus wõib oma soowe rahwariidesse panemisel kontrollida ja saada näpunäiteid, missugused kuski kunagi rahwariided olid ja kuidas neid kanti. /…/ Nende eeskujude järele riietatagu endid.“

When writing my thesis for the Folk Costume School graduation I happened upon an article written by Ants Laikmaa in 1927. He has really hit the nail on it's head with this one!
 "Folk costume is a style that has developed over a long time according to the needs and tastes of our people, it does not have the fleeting lifespan of a butterfly like fashion or tastelessness! We have to honour and respect and preserve the folk costume, because it is history, it is a document that not everybody may mock with their inability and tastelessness! We already have museums where one can verify one's wishes when wearing folk costume and get advice on how did they look and how they were worn. Let's follow these examples when we dress ourselves in folk costumes."

esmaspäev, 26. november 2018

Potisinise retsept 18. sajandist / Indigo Urine Vat Recipe from 18th Century


Asusin sügisel õppima Viljandi Kultuuriakadeemia pärandtehnoloogia magistrantuuri. Õpingutega seoses tuhnin oluliselt rohkem igatsugu andmebaasides ja arhiivides. Hiljuti jäi ette üks väga huvitav raamat - Christina (Cajsa) Wargi "Majapidamise abiraamat noortele naistele", õigemini selle 1789. aastal välja antud saksakeelne tõlge. 1781. aastal tõlgiti raamat ka eesti keelde: "Köki ja Kokka Ramat, mis Rootsi kelest Eesti-ma Kele üllespandud on". Tegemist on eelkõige kokaraamatuga, mida ainuüksi rootsi keeles ilmus 14 trükki. Alates 3. trükist, mis ilmus 1762, sisaldas raamat ka värviretsepte (eestikeelses tõlkes paraku värviretsepte pole).
Eriti meeldis mulle potisinise retsept, nii detailne! Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu lugemissaalis raamatut esmakordselt lehitsedes oleksin tahtnud vaimustusest piuksuda! Ei teinud seda, sest teisi inimesi oli ka ja lugemissaalis peab olema tasa. Kuid toon allpool ära retsepti tõlke - kes teemat jagab, saab kaasa piuksuda :)


Since this autumn I'm a MA student in Viljandi Culture Academy, studying Native Crafts. I'm spending more and more time going through different databases and archives and I stumbled upon a fascinating book written by Christina (Cajsa) Warg - "Guide to Housekeeping for Young Women" (I read the German translation from 1789). It is a famous Swedish cookbook that had 14 editions. From the third edition (1762) it included an appendix with dye recipes. I really loved the recipe for dyeing with indigo urine vat, it's so detailed! I translated it (scroll down for the english translation) so you can enjoy it as well :)

"Villase lõnga siniseks värvimine." (Christina Warg "Swedisches Koch- und Haushaltungsbuch: Nebst einem Unterricht auf Seide, Wolle und Leinen zu Färben: zum Nutzen junge Frauenzimmer", 1789)

"Võta uriini, parim on nende oma, kes kangeid jooke joovad. Vala see pütti või potti ja pane anumale kaas peale. Kaane ja poti vahele pane riie, nii et pott tihedalt kinni oleks. Hoia potti ahjus, mis on soe, kuid mitte kuum, 3 või 4 päeva. Seejärel vala selge vedelik põhjasademe pealt ära ning sade viska minema. Loputa pott korralikult puhtaks, nii et saad klaari kuse sinna tagasi valada. Siis hõõru indigo väga peeneks, pane see õhukesest linasest kotikese sisse ning õmble kott tihedalt kinni. Pane see kott klaari kuse sisse ja lase sel 4 või 5 päeva liguneda, kuid hõõru kotti iga päev korra.

Seejärel pane vedelikku lõngajupp, et värvi valmisolekut katsetada. Kui lõng on peale 12 tundi värvis ligunemist roheline, on värv valmis. Siis torka üks viht teise järel potti ning pigista neid seal sees, raputa jälle ühtlaseks ja jäta potti ligunema. Kui vihid on hommikust lõunani potis olnud, pigista need jälle läbi ja raputa korralikult lahti ja pane potti tagasi.

Niimoodi seisavad lõngad 2-3 päeva potis, kuni nad on muutunud nii tumedaks, kui soov on. Oluline on, et neid igal hommikul ja õhtul läbi pigistatakse, lahti raputatakse ja jälle tagasi potti pannakse. Iga kord tuleb ka indigoga kotikest hõõruda. Kui lõng on sobilikult tume, tuleb värv lõngast välja pigistada ja vihid esmalt kusest läbi loputada. See kusi vala pärast potti, et seal saaks helesinist värvida. Lõng pese seejärel kuumas seebivees, loputa kuumas vees ja riputa kuivama.

Kogused värvimiseks: 1 naela (Saksi nael - ca 467 g) villase lõnga kohta võta 1 lood (Saksi lood – 14,6 g) indigot, kui tahad tumedat värvi saada. Uriini võta nii palju, et see korralikult üle lõnga ulatuks, vastasel juhul jääb lõng laiguline. Pott peab olema korralikult tihe ning kogu aja „suvesoe” (originaalis "Sommerwarm") püsima, ent mitte kuumem."


"To dye woolen yarn blue." (from Christina Warg "Swedisches Koch- und Haushaltungsbuch: Nebst einem Unterricht auf Seide, Wolle und Leinen zu Färben: zum Nutzen junge Frauenzimmer", 1789) 

"Collect the urin, the best is from those who drink strong drinks. Pour it into a vat or pot and cover it with a lid. Between the lid and the vat put a piece of cloth so that the vat is really tightly covered and keep it in a warm, but not hot oven for 3 or 4 days. Then separate the clear urine from the sediment by pouring it off, and throw the sediment away. Rinse the vat properly, so that you can pour the clear urine back into it. Then rub indigo into a fine powder and put it in a small bag made of thin linen, sew it tightly closed and put it in the clear urin. Let it stay there for 4-5 days and rub the bag once every day.


To test the dye, put a string of yarn into it. If it is green after soaking for 12 hours, the dye is good. Put yarns into the vat, one after another and squeeze them in it, shake them loose and put them back evenly distributed. After the yarns have stayed there from morning to midday, squeeze them again, shake them and put them back into the vat.

The yarns will stay in the vat like this for 2-3 days, until they are suitably dark. You have to squeese the skeins and shake them and put them back into the vat every morning and evening. Every time you also have to rub the bag with indigo. If the yarns are as dark as necessary, you have to squeeze the dye liquid from the yarns and rinse them in urine first. Then pour this urine into the vat to dye light blue colours. Wash the yarns in a hot soapy water, rinse them in hot water and hang them to dry.

Proportions for dyeing: for 1 pound (Saxon pound = 467 g) of woolen yarn take 1 lot of Indigo (Saxon lot = 14,6 g) if you wish to get a dark blue. Take enough urine to cover the yarns well otherwise the yarns will be blotchy. It is important to have a good and tight vat and keep it „summer warm” (in German "Sommerwarm") at all times, but not warmer."



laupäev, 15. september 2018

Kuuma veega villapesu 1-2-3 meetod / Washing fleece in hot water

Mäletan, et kui ma pea 10 aastat tagasi hakkasin kirjutama ja rääkima villa pesemisest kuuma veega, vaadati mind kui napakat. Nüüd on kuuma veega pesemisest saanud tavapärane asi. Kes tahab oma villa kas Murueide juures kraasida või Muru villavabrikus kedrata lasta, peab villa rasust korralikult puhtaks pesema. Miks see vajalik on, sellest kirjutab Liina Lehis Muru villavabriku hiljutises FB postituses.

10 years ago I was first among Estonian handspinners to start writing and talking about washing fleece in hot water. I was considered crazy, then. But with the advent of new carding and spinning mills washing with hot water has become a necessity.

Vee ja pesuvahendi kogused, mida villa pesemisel kasutan, on ajaga muutunud, seetõttu panen pesuretsepti uuesti kirja. Nimetan oma pesumeetodit 1-2-3-meetodiks, sest nii saab villa, pesuvahendi ja vee kogused hästi meelde jätta.

Võtan:
100 g villa kohta
2 spl Sodasani nõudepesuvahendit ja
3 l 55-60 °C vett

Pesemise käik ja põhimõtted on ikka samad. Pesuanum on vaja vooderdada tülliga ning villa ei tohi pesemise ajal liigutada. Jäta vill pesuvette u 30 minutiks. Peale pesu tee kaks loputust pisut jahedama (50-55 °C) veega.
Olen jäänud ustavaks Sodasani nõudepesuvahendile. See on õige pHga (kergelt happeline), kontsentreeritud, ei sisalda vängeid lõhnaaineid ning suure kanistriga ostes on hind soodne. Samuti sobivad teised öko-nõudepesuvahendid (Ecover, Sonett jm).
Kel pole vedeliktermomeetrit, siis villa pesuks piisavalt kuuma vee tunneb ära selle järgi, et käe võib küll korraks sisse torgata, aga kohe tuleb see ka välja tõmmata - sest kuum on :)
Retsepti tasub vastavalt oma oludele timmida - kui vill on väga must, võib teha eelleotuse, kui vesi on väga kare või vill väga rasune, peab võtma rohkem pesuvahendit jne.

 I call my wool washing method the 1-2-3- method which makes it easy to remember the ratios. For 100 g of raw fleece I take 2 tbsp of Sodasan dishwashing liquid and 3 l of hot (55-60 °C) water. I line a bucket with a netting (you can use an old curtain) and make a lovely bath for the fleece, using necessary amounts of water and detergent. I then push the fleece under water and leave it to soak for 30 minutes - avoiding moving it at all! Then I make 2 rinses with slightly cooler (50-55 °C) water the same way - just soaking the wool, never moving it around. The curtain makes it easy to take the fleece out and put it in again.

I like Sodasan because it's environmentally friendly, it doesn't have a strong smell, the pH is right (slightly acidic) and it's concentrated. You can substitute it with any ecological dishwashing liquid, but you might have to change the amount - depending how concentrated it is. You may also need more detergent if your water is very hard (has lots of dissolved minerals) or you are washing a very greasy fleece.

If you don't have a thermometer, you can check the temperature with your hand. 60 °C means that you can put your hand in the water, but you have to pull it out asap - because its hot :)


laupäev, 26. mai 2018

Ruhnu sukalõngad - mis toimub?!? What goes on with traditional Ruhnu stockings yarn?


Käisin Saaremaa muuseumis Ruhnu sukkasid vaatamas ja tulin tagasi täiesti pahvina. Et ikka kõik aru saaks, millest ma edasises postituses räägin, kirjutan esmalt, kuidas lõnga keeru suunda määrata.

Kui lõngajuppi väga lähedalt vaadata, siis on näha diagonaaljooni. Ühekordse lõnga puhul moodustuvad need jooned keerdunud kiududest, mitmekordse lõnga puhul tekivad jooned üksteise ümber keerdunud ühekordsetest lõngadest. Kui lõnga ketramisel keerutatakse kedervart või tallatakse vokki päripäeva, jooksevad jooned vertikaalselt hoitaval lõngal ülevalt paremalt alla vasakule - nagu Z-tähe keskmine osa. Kui kedervart keerutatakse või vokki tallatakse vastupäeva, jooksevad jooned ülevalt vasakult alla paremale - nagu S-tähe keskmine osa. Seletus on pikk ja veniv, kuid vaadake allolevat pilti ning saate aru, et lõnga keeru suunda on üpris lihtne määrata.

Recently I visited Saaremaa Museum to look at traditional stockings from Ruhnu island. I came back totally flabbergasted. Because I want you all to understand what I'm talking about, I'll first define the direction of twist.

When looking at a string of yarn very closely, you'll notice diagonal lines. If it's a singles yarn, the lines you see are twisted fibers. If the yarn is plied, you'll see the lines because two or more singles yarns are twisted around each other. When you swirl the spindle or treadle the spinning wheel clockwise, you'll get lines that run from upper right side to lower left side and this is called Z-twist. Namely, the middle part of the letter Z has the same direction. When you swirl the spindle or treadle the spinning wheel counterclockwise, you'll get lines that run from upper left side to lower right side and this is called S-twist, because it follows the diagonal of the middle part of the letter S. Despite the lengthy explanation it is actually quite easy to determine the twist direction of a yarn, just look at the following picture.




S-keerd on vastupäeva-keerd, Z-keerd on päripäeva-keerd. S-twist is counterclockwise-twist and Z-twist is clockwise-twist.

Enamasti kedratakse ühekordsed lõngad päripäeva ning moodustub nn Z-keerd. Korrutatakse ketramisele teistpidises suunas ehk siis antud juhul vastupäeva - ja moodustub S-keerd. Kui lõng on korrutatud, siis ühekordse lõnga keerdu me hästi ei näe, aga võib päris julgelt eeldadada, et see on korrutuse keerule vastupidine. Niipalju kui mina olen etnograafiliste tekstiilide lõngade keerusuundi jälginud, on need ikka olnud S-korrutusega ehk siis diagonaaljooned näevad välja nagu lõngal, mis on skeemi vasakul pool. Sellist lõnga tähistatakse zzS (kaks Z-keeruga ühekordset on kokku korrutatud S-keeruga). Teistpidi kedratud lõng on seega ssZ.

Singles yarns are usually spun clockwise and yarns spun this way have a Z-twist. For plying yarns are twisted the other way - counterclocwise, so the ply twist is S-twist. In plied yarns it is difficult to see the twist of singles, but you can quite confidently assume that they have twist that is the opposite of ply twist. Yarns that are spun and plied in the same direction look very weird. Yarns in Estonian ethnographic knitted textiles are also usually spun clockwize and plied counterclockwise. This kind of twist is marked as zzS (two Z-spun singles are plied in the S-direction). Yarn that is spun and plied in the other direction, is ssZ.



Saaremaa muuseumis nägin kolme paari Ruhnu roositud sukki. Kõik olid kootud käsitsi kedratud lõngast. Kaks paari olid kootud kolmest erinevast lõngast (valge ja tumesinine põhikude ning valge roosimislõng), ühel oli põhikoes lisaks valgele ja tumesinisele ka halli ja musta lõnga. Mis mind nende Ruhnu sukkade puhul niivõrd üllatas, oli see, et keeru suund oli kord nii, kord naa, ei mingit korrapära! Kui poleks oma silmaga näinud, ei usuks :) Ja palju oli ebatraditsioonilist ssZ lõnga, lastesukad olid üleni ssZ lõngadest kootud.

In Saaremaa Museum there were 3 pairs of traditional Ruhnu stockings, decorated with inlay technique. All yarns were handspun. Two pairs of stockings were knitted with 3 different yarns, one was knitted with 5 different yarns. And what amazed me was that there was no regularity in the direction of yarn twist! Child stockings were knitted with only ssZ twist yarn (the unusual kind), the other pairs had yarns with both kind of twist directions.

Sukad nr 1 (SM _ 10379:152 T, lastesukad). Kõik lõngad ssZ.
Stockings no 1 (SM _ 10379:152 T, child's stockings). All yarns were ssZ.




Sukad nr 2 (SM _ 10379:162 T). Roosimise lõng ssZ, põlvepealse, kanna ja varbaotsa valge samuti ssZ, kuid tumesinine oli tavapärane zzS.
Stockings no 2 (SM _ 10379:162 T). Inlay yarn ssZ, white yarn for the knee, heel and toes also ssZ, but dark blue yarn was the usual zzS.




Sukad nr 3 (SM _ 10379:101 T). Roosimise lõng oli tavaline zzS, valge kanna- ja varbaotsalõngad samuti zzS, hall põlvepealse lõng ning must ja sinine põhikoelõng olid ssZ.
Stockings no 3 (SM _ 10379:101 T). Inlay yarn was the usual zzS, white yarns also zzS, but the grey, black and blue yarns were ssZ.




On see juhus või Ruhnu sukkade puhul tavaline? Kaks täiskasvanute sukapaari olid näiteks ühe inimese käest muuseumile saadud. Kuid kui etnograafiline Ruhnu sukk (või kinnas!) ette satub, tasub igal juhul keerdu silmas pidada.

I don't know (yet), whether this is normal for Ruhnu stockings or not, but it is a topic that's definitely worth some more research.

reede, 29. detsember 2017

Muhuroosa - parim reivimiseks :)


Minu rahvarõivasukad tavalises...
 ... ja UV-valguses.

Kevadel rahvarõivakooli astumise oluline põhjus oli see, et tahtsin teha ja õppida uusi asju, mida niisama ehk ette poleks võtnud. Üks uudne teema minu jaoks oli sünteetiliste värvidega värvimine, lõngu pidin värvima nii sukkade kui ka seeliku jaoks.
Teemasse süvenedes avastasin muuhulgas põneva fakti, et rodamiin B - värv, mida eestlased muhuroosana tunnevad - on fluorestseeruv värv! Tellisin kohe väikese UV-taskulambi, mida geelküünte kõvendamiseks kasutatakse (kes oleks osanud arvata, et ma sedasi sihtgruppi satun...) ja lustisin täiega :) Sukad muutusid UV-valguses eriti ägedaks! Kujutasin ette, et nii Lihula, Kihnu kui Muhu rahvariietega võiks reividel ja glow party'del kõvasti laineid lüüa :)

 Villase punutud paelaga võtmehoidja tavalises...

 ... ja UV-valguses.

Rodamiin B sünteesiti esmakordselt 1887. aastal. Lisaks tekstiilide värvimisele kasutatakse seda just fluorestsentsi tõttu näiteks laborites kudede värvimiseks. Minu lõngad on värvitud Pilvelammaste rodamiin B-ga (värv nr 75). Woolminti müüdav Jacquardi värv nr 620 Hot Fuchsia on sulforodamiin B, samuti fluorestseeruv.
Eesti rahvuslikku tekstiili rodamiini-roosata hästi ette ei kujuta. Ent need, kes rodamiiniga värvivad ehk siis värvipulbri ja -veega tegelevad, peaksid meeles pidama, et rodamiiniga värvides on väga oluline kõiki ohutusreegleid järgida. Hot Fuchsia materjali ohutuslehelt võib lugeda, et tegemist on potentsiaalselt mutageense kemikaaliga - on näidatud mutageenset toimet katseklaasi-hamstrirakkudele, mõju inimestele pole teada. Samas - rakud on rakud ja parem karta kui kahetseda... Rodamiiniga värvitud tekstiilid, kus värv on juba kiule kinnitunud, muidugi ohtlikud ei ole.

Pavlovo Posadi villane rätik tavalises...

 
... ja UV-valguses.

kolmapäev, 20. september 2017

Potisinine (see päris) / Dyeing with indigo urine vat



Käsitsi kedratud potisinine kirivöölõng. Pot blue hanspun yarn for a traditional woven belt.

Sel kevadel hakkasin käima Tõstamaal Rahvarõivakoolis. Minu emapoolse suguvõsa juured on Tuudil, seetõttu valmistan Lihula kihelkonna rahvarõivakomplekti. Mul oli kindel soov kasutada sukkade ja vöö jaoks ise värvitud ja kedratud potisinist lõnga, sest nagu juba Gustav Vilbaste 1938ndal kirjutas: "Potisinine oli varematel aegadel hästituntud värvus (...)".

I’m in the process of making myself a Lihula parish folk costume from late 19th century. Lihula parish is where my mother’s mother is from and frankly, the folk costumes of Lihula are one of the most beautiful in Estonia :) I was determined to use my own hanspun yarn dyed in indigo urine vat for the woolen stockings and woven belt, because this is the way blue was dyed at that time. Wool or yarn dyed in indigo urine vat is called „potisinine” in Estonian - it means „pot blue”, because you need a chamber pot to collect the dye liquid.


Potisinised villad. Pot blue wool.

Olen korra varem potisinisega värvinud ja sellest ka siin blogis kirjutanud. Seekord oli motivatsioon suurem ning võtsin asja tõsisemalt ette. Ka tulemused olid märgatavalt paremad. Väga põhjapanevaid järeldusi ei taha ühe suve katsetuste põhjal teha, kuid ehk on allpool kirjapandust järgmistele julgetele katsetajatele abi :) Minu raamatukogu kõige põhjalikuma potisinise-tehnilise info leidsin J.N. Lilesi raamatust "The Art and Craft of Natural Dyeing", veebist võib lugeda Sharon Ann Burnstoni kirjatükki.

Kes ei tea, siis päris potisinise värvimiseks tuleb indigo lahustada käärinud kuses, seega potisinine algab alati pissi kogumisega. Mäletasin eelmisest korrast, et kõige keerulisem selle juures oli hommikul unise peaga meeles pidada, et nüüdsest tuleb potti pissida. Seekord olin nutikam ja muretsesin tilaga plastkausi, mis mahtus WC-potti ja panin selle juba õhtul sinna valmis :) Sellisest kausist oli kogutud vedelikku ka mugav kanistrisse valada.

Kui vajalik kogus kust olemas oli, ootasin, kuni kuse pH muutus aluseliseks. Mina kasutasin selle mõõtmiseks pH indikaatorpabereid. Teine võimalus oleks olnud kasutada oma nina, sest käärimise tulemusel muutub kusihape aluseliseks ammoniaagiks ja ammoniaagihaisu juba maha ei maga :)

I had tried the urine vat once before and I wasn't very successful. I was much more motivated to get it right this time and the results were much better. I hope this blog post helps those who are brave enough to take this on :) For extra reading I recommend J. N. Liles’s „The Art and Craft of Natural Dyeing” and this text from Sharon Ann Burnston.

As you already know or guessed – you need to collect and ferment urine and you will use it to dissolve indigo. I remembered from last time that the most difficult thing was to remember in the morning that one has to pee in a pot from now on. So I bought a plastic bowl with a pouring spout that fitted in my toilet and I put it there in the evening already. The pouring spout also made it easy to pour the piss into a plastic canister.

After I had collected the required amount of urine, I waited until the pH turned alkaline. I used pH indicator papers, but you can also use your nose. The pH of urine turns alkaline when urea in urine turns into ammonia and you really can’t miss the smell of ammonia :)


Indikaatorpaber on roheline - see näitab, et vedeliku pH on 9 ehk siis indigo lahustamiseks ning villa värvimiseks sobilik.
pH indicator paper has turned green which means that pH is 9, i.e. suitable for dissolving indigo.

Armas abikaasa oli mulle kenasti kääriva sõnnikuhunniku ette valmistanud. Kääriv sõnnik oli potisiniseküübi jaoks ideaalne - hoidis küübi temperatuuri ilusti 30-35 kraadi juures, kui päike peale paistis, siis läks veel soojemaks. Küübi stabiilselt sooja hoidmine on väga oluline, et bakterid rõõmsalt paljuneksid ja vedelikust hapniku ära tarbiksid. Kui küüp kippus maha jahtuma, kaevasin uue augu või lasin mehel hunnikut segada ja värske sõnnikuga täiendada, et see jälle käima läheks.

We raise beef cattle and I asked my dear husband to prepare me a nicely fermenting manure heap for keeping the urine vat warm. The fermenting manure heap was doing it’s job perfectly and the temperature of the vat stayed between 30-35 degrees Celsius. It got even warmer on sunny days. It is important that the vat stays nice and warm, so that bacteria can grow and use up all the oxygen in the vat. As soon as the vat showed signs of cooling down I dug a new hole for the vat or I asked my husband to mix the heap and add some fresher manure to get the fermentation of the heap going again.


Kääriv sõnnikuhunnik - potisinisega värvimisel asendamatu :)
A fermenting manure heap makes dyeing with indigo urine vat really easy :)


Värvivedelik peab stabiilselt soe püsima.
The vat has to stay warm.

Kaevasin sõnniku sisse sobiliku suurusega augu, valasin kuse 10-liitrisesse kaanega plastämbrisse ümber ja lisasin indigo. Kuna indigo, mida kasutan, oli imepeeneks jahvatatud, ei hakanud mingi kotikesega mässama. Segasin pigmendi veega pastaks ja valasin selle kõik korraga kuse sisse. Esmalt panin indigot 15 g, aga kuna sellega sain vaid keskmisi siniseid, siis panin veel 25 g juurde, nii et kokku läks 10-liitrisesse küüpi 40 g pigmenti. Võibolla pingutasin üle, ent indigo tumeda villa pealt pärast värvimist igatahes maha ei hõõrdunud - see nagu näitaks, et ei olnud palju... Mis on minimaalne hulk pigmenti tumedate siniste saamiseks, vajab veel katsetamist.

Kuna indigo lahustumiseks pidi vedeliku saama hapnikuvabaks, oli ämber triiki täis ja kaas õhukindlalt peal. Seejärel hakkasin käima korra päevas oma potisinist segamas - et põhjavajunud pigment jälle lahusesse lükata ja värvimiseks õiget hetke mitte maha magada. "Õige hetk" tähendas seda, et vedeliku pinnale hakkas tekkima vaskne kiht (nn indigo "lill") ja värvivedelik oli muutunud roheliseks. Need olid märgid sellest, et indigo oli lahustunud.

I dug a hole in the manure heap where I planted the vat with urine. For the vat I used a plastic 10-litre bucket with a tightly fitted lid. Because indigo powder I use is really fine I didn’t bother to put it in a nylon stocking as is often recommended. I mixed the indigo into a paste and put all of it into the vat. At first I used 15 grams of indigo, but I only got medium blues. So I added another 25 grams – 40 grams altogheter. Maybe it was too much, I have to experiment more to find out what is the minimal amount of indigo to get a nice dark blue. But the dark blue I got did not rub off during spinning and this is a sign that the pigment in the vat was nicely dissolved.

Because the vat had to became anoxic for the indigo to dissolve, I kept the vat filled to the brim and tightly covered with a lid. I mixed the vat once a day to get the indigo pigment off the bottom into the solution. In a few days a coppery sheen started to appear on the surface of the vat (the so-called "indigo flower") and the liquid turned green – sure signs that indigo was dissolving!


Värvimiseks valmis potisinise küüp - peal vaskne kiht ja vedelik pinna all roheline. The vat is ready for dyeing - there is a coppery "indigo flower" on the surface and the liquid under the surface is green.

Kuna tahtsin ise lõngad kedrata, värvisin peamiselt villa. Villa leotasin eelnevalt kuse sees märjaks ja panin seejärel küüpi tavaliselt kolmeks tunniks. Seejärel võtsin villa välja, lasin tunnikese õhu käes oksüdeeruda ja leotasin aluse neutraliseerimiseks pool tundi kergelt hapus äädikavees. Peale iga värvimist valasin ämbri jälle triiki uut kust täis.

Because I wanted to spin my own yarn I mostly dyed wool. I soaked the wool in urine first and then put it in the vat for 3 hours. I then got the wool out and let it oxidize for about an hour . After that I soaked the wool in a weak vinegar solution for half an hour to neutralize. After every dye session I filled the vat to the brim with new urine.


Vill on olnud 3 tundi potisinise sees (kaas oli sel ajal ämbril peal).
The wool has been in the vat for 3 hour (the vat was covered with a lid).


Hetk peale potisinisest väljavõtmist...
Just a moment after I took the wool out of the vat...


... ja peale õhu käes oksüdeerumist.
... and after indigo was oxydized.

Kui tahtsin tumedamat tooni saada, loputasin villa seejärel puhtas vees ja värvisin järgmisel päeval üle. Nagu indigoga värvides ikka, saab ka potisinisega värvides kõigepealt tumedamaid ja seejärel üha heledamaid siniseid. Kui värv sobis, pesin villa ära. Pärast ühte pesu, kahte loputust ja kuivamist oli villa küljes lõhna väga vähe ja pärast lõnga ketramist ning pesu oli lõng praktiliselt lõhnatu.

Seekordne potisinise-ettevõtmine oli tõsiselt positiivne, ma pole keemiliselt lahustatud indigoga kunagi nii kenasid tumedaid siniseid saanud. Ja loomulikult teeb nüüd ka minu rahvarõivakomplekti (vähemalt enda jaoks) erilisemaks see, et suka- ja vöölõngad on päris potisinised :)

If the blue was not dark enough, I then rinsed the wool and redyed it the next day. With indigo you always get first dark blues and then, as the indigo is used up, lighter and lighter blues. As soon as the colour was to my liking I washed the wool. After washing and rinsing and drying the smell was almost gone and after I had spun the yarn and washed it, there was no smell left.

I was really happy with these dyeings, I have never gotten such nice dark blues with so little fuss with the hydrosulfite vat. And I really like that my folk costume will have items that are true pot blue :)


Hallikirju potisinine käsitsi kedratud sukalõng
Handspun pot blue yarn for my stockings